8. Peatükk. Lihtsalt.

Kahe päeva pärast sai neiu haiglast koju, veel kahe päeva pärast võis voodist välja tulla ja siis juba ka õues käia.
Iason oli talle telefonis pikalt seletanud. Selgus, et see naine, kes Margarethi segadusse oli ajanud, oli tõesti Iasoniga lähedane olnud. Nad pidid abielluma, kui selgus, et paar kuud peale nende tutvumist oli naine rasedaks jäänud. Pulmaplaane peeti aktiivselt, aga siis oli laps juba sündinud ja selgus, et ta ei saanud kuidagi Iasoni laps olla. Iason oli nõus lapse lapsendama, aga siis oli lapse õige isa silmapiirile kerkinud. Nii ta oligi kuu enne pulmi oma kihlatu teise mehega voodist leidnud. Ja nii see lugu läbi sai ja seda juba üle mitme aasta tagasi.
Neiu rahunes maha ja ootas Iasonit väga koju. Ian oli ta läheduses ja Margareth nautis ta puudutusi ja kallistusi. Neiu lihtsalt ei suutnud füüsilise läheduseta elada. Jalutama minnes oli täiesti tavaline, et ta oma käe Iani pihku pistis. Magama jäi pea mehe õlal ja poolenisti ta süles olles. Ta vajas kellegi lähedust nagu õhku. Vähemalt seni kuni Iason kodust eemal oli, pakkus neiule seda nii vaja minevat turvatunnet Ian.
Siis saabus päeva hommik, mil Iason koju pidi tulema. Margareth plaanis talle lõunase praami vastu minna. Mõnus uni oli veel silmis ja kuidagi poleks tahtnud veel ärgate. Ta nina tundis kakao lõhna. Margareth pistis käe teki alt välja, ilma silmi avamata. Ta oli otsustanud, et vaatab oma unenäo ikka lõpuni. Pool pikali jõi ta kakaotassi tühjaks ja tahtis uuesti pea padjale panna. Siis tundis ta aga hoopis mõnusat silitust oma põsel. Ta näpistas ennast käsivarrest, et veenduda, kas ta on ikka ärkvel. Lõpuks avas ta silmad ja vaatas õnnelikult Iasonile otsa. Oi kui palju ta mehelt kallistusi ja suudlusi sai. Iason oli Margarethi nii tohutult igatsenud. Ta ei suutnud kuidagi ära imetleda, kuidas tal on õnnestunud nii kena neiu leida. Mees suudles ja silitas. Margareth oli nagu seitsmendas taevas. Ta oli nii tohutult õnnelik.
Oli kuulda, et välisuksele koputati, keegi läks avama. Veidi aja pärast kostus samme trepil ja toa uksele koputati. Margareth pikutas parajasti pea mehe süles, Iason rääkis oma linna muljeid ja silitas teda. Lubava vastuse peale astus Ian sisse. Neiu hüppas püsti, kallistas teda ja suudles põsele, et siis tere hommikust. Margareth võttis tal käest kinni ja suunas voodi äärele istuma, ise aga puges uuesti Iasoni lähedusse, hoides endiselt  Iani käest kinni. Siseneja seletas, et külavanem käis neid hommsele küla väljasõidule kutsumas. Kui nad lähevad siis pidi Margareth külasse minema ja seal kiiresti mingid andmes andma ja midagi selga proovima. Iason oli üsna pettunud näoga seda kuuldes, ta oleks parem tahtnud kodus olla. Aga väljasõit oli kahe päevane ja naaber saarele.
Neiu käis nagu kästud, ennast väljasõidu asjus näitamas. Ta mõõdeti nii pikkus kui laius, kui muud pidi. Miks? See pidi saladus olema.
Järgmisel hommikul oli sadamas hulgi rahvast. Kõik ootasid spetsiaalselt tellitud praamile pääsemist. Kottide ja kompsude hunnik, mis praamile tassiti oli muljetavaldav. Inimesed olid elevil. Tegelikult oli ju tore, niiviisi kambakesi koos väikesele seiklusele minna. Isegi Iasoni vanatädi tuli kaasa. Tal oli külas niipalju tuttavaid ja väga tore oli neid kohata. Talvine ilm ei tundunud kedagi kohutavat.
Praamil hoidsid mehed Margarethi lähedusse. Tundus, et enamik saare elanike võttis väljasõidust osa.
Kahe naaber saare vahel oli komme, et talvel läheb ühe saare rahvas teisele külla - talvel koguneti just naaber saarel, sest seal oli suur hoone kahe saaliga. Suvel aga tulid teise saare inimesed nende saarele külla, sest siinne külaplats oli võrratu.
Margaret vaatas naeratades meeste pool, kes eemal vastu reelingut toetades vestlesid. Nende näod olid tõsised ja see kustutas ka neiu naeratuse. Tundus, et nad arutlesid mingil tõsisel teemal. Margareth astus aeglaselt neile lähemale.Tema õlad värisesid kergelt. Nähes endale lähenevat neidu katkestasid mehed vestluse ja Iason noogutas talle julgustavalt. Sellest hoolimata jäi neiule imelik tunne.
Sadamasse jõudes juhatati nad kõik ühte suurde majja. Seal oli erinevatesse ruumidesse ja saali kõikjale pandud voodeid ja madratseid ja tekke ja patju. Tasapisi leidsid kõik endale koha ja panid oma kompsud voodile. Juba paluti neil kõigil minna naabermajja, kus ootas külalisi suur ja rikkalik toidulaud. Sagimist ja juttu oli palju. Vesteldi tuttavate ja võõrastege, meeleolu oli selline mõnusalt kodune. Söödi, joodi, lauldi. Erinevad grupid esinesid nii ühel kui teisel saarel kokku pandud kavadega. Margareth koos meestega võttis osa mitmest mängust ja koos tantsimisest. Trall käis õhtu pimedani, siis hakkas rahavas tasapisi laiali vajuma, sest ees ootas ju veel üks tihe päev.
Järgmiseks päevaks oli plaanitud kaks matka. Üks pikem ja raskem pidi minema saare kõrgeima mäe tippu ja teine lühem jalutuskäik saate keskel oleva vana kindluse varemeteni.
Tänu Margarethile võtsid mõlemad mehed ette tee mäetippu. Vanatädi aga liitus teistega, kes läksid lühemale jalutuskäigule. Ilm oli ilus, natuke karge, aga päike säras kenasti. Mägi kuhu nad ronima asusid oli saare kõrgeim. Tippu viis üsna järsk kivine rada.

7. Peatükk. Kodust leitud lähedus.

Margareth seisis lumises sadamas ja lehvitas järgi eemalduvale praamile. Iason seisis praamil ja nägi teda seal seni, kuni praam avamerele keeras. Kuna neiu ei jäänud nuttes ja halades üksi koju, siis oli tal kergem lahkuda. Mees oli kindel, et need mõned nädalad mööduvad kiiresti. Lahkumismuside ja kallide vahele sosistas neiu Iasonile kõrva."Ma armastan sind ju nii palju. Ja näed ma olen täiesti rõõmus, üldse ei nuta, kuigi sa nii kauaks ära lähed," ja ta naeratas oma kõige armsamat naeratust. Just sellisena ta mehele meeldis. Rõõmsa, rahulolevana ja õnnelikuna.
Kui praam oli silmist kadunud keeras Margareth ka ennast minekule. Ian ulatas talle käe, et teda mitte jälle kipsi murdmas näha. Nad ronisisd pikast trepist üles ja jalutasid kodu poole.
Tekkis mingi uus rutiin. Hommikusöök. Jalutuskäik linna postkontorisse. Siis Margareth luges enamasti kuni lõunasöögini. Peale sööki tegelesi igaüks päevatoimetustega ja õhtul vaadati telekast uudiseid. Peaaegu igal õhtul helistas ka Iason ja neiu kuulis vähemalt ta häält. Kuigi peale kõne lõppu oli ta enamasti kurb. Margareth poleks mingi hinna eest tahtnud üksi, üles jahedasse ja pimedasse tuppa magama minna. Ta igatses nii tohutult kellegi lähedust ja lohutust. Umbes nädala kannatas ta vaikselt välja. Teine nädal muutus juba raskemaks. Õhtul peale telefoni kõnet istus neiu diivanil ja vaatas tühja pilguga telekat. Ta ei kuulnud ega näinud midagi. Käed olid tal kõvasti ümber põlvede. Ta oli nii seal üksi päris tükk aega. Mingi hetk hakkasid pisarad ta põlvedele langema. Ian seisis juba tükk aega ukse kõrval ja jälgis teda vaikselt. Päris raske oli kedagi nii kannatamas vaadata. Ta keeras vaikselt ringi ja väljus toast. Peagi lahkus ka Margareth.
Neiu tuju langes iga päevaga. Peaaegu võimatu oli ta käest naeratust välja pigistada. Ja kui veel selgus, et Iason peab nädala jagu kauemaks ära jääma. See viis Margarethi täiesti murdumispunktini.
Ian helistas õhtul Iasonile ja vestles temaga pikalt. Pärast kõnet läks Ian otsejoones Margarethi juurde ja võttis ta enda embusesse. Neiu surus ennast ta vastu, ise värisedes ja nuuksudes. Mees sättis ta pleedi sisse ja hoidis teda kaua-kaua.  Tasapisi Margareth rahunes. Ta sulges silmad, lõpuks oli tal jälle hea olla. Mees sättis ennast veidi, et neiu saaks paremini olla. Margareth hoidis oma kätt kõvasti ta peos. Ühel hetkel muutus neiu hingamine täiesti rahulikuks ja ta uinus. Magas sügavalt, ja seda üle pika aja. Hommikul ärgates leidis ta ennast endiselt diivanil Iani kaisust. Mees oli ärkvel ja vaatas talle oma sõbralike silmadega otsa.
"Tere hommikust kaunitar, kuidas magasid?" küsis mees naeratades.
Neiu silitas mehe rinda ja vastas talle otsa vaadates ausalt:
"Ma pole nii hästi maganud enam päris pikka aega."
Ian oli täiesti segaduses. Ta teadis, et see kõik mida ta tunneb on tegelikult keelatud. Ta ei oleks tohtinud ennast neiu läheduses nii hästi tunda. Aga ennast neiust eemal hoida oli väga raske.
Margareth muutus silmnähtavalt rahulikumaks. Kui tal tekkis igatsus läheduse järgi, läks ta lihtsalt Iani juurde, vaatas mehele oma armaste silmadega paluvalt otsa ja sai alati kallistuse omanikuks.
Vanatädi vaatas seda ja ainult muheles talle omasel moel.
Niimoodi enam-vähem rahulikult möödus veel üks nädalake.
Ian istus laua taga ja kirjutas. Ta kuulis, et Margareth jõudis koju. Kiired sammud läksid trepist üles. Siis kostus teisel korrusel kapiuste paukumist, sahtlite sahinat. Mees muutus murelikuks. Ta läks vaatama mis toimub.
Margarethi toa uks oli lahti ja mees nägi, et neiu pakkis asju. Ta loopis oma riideid ja muid asju lihtsalt kiirustades kohvrisse.
Mees astus tuppa.
Margareth purskas kohe kõik välja.
"Ma arvasin, et sa hoolid minust. Sa oleksid võinud ju mulle rääkida, kui nägid, et Iason seda ikka veel teinud ei ole. Ma tundsin ennast nii mannetuna seda alles külas kuuldes." rääkis neiu kiirustades. Ta üritas pärastlõunase praami peale jõuda.
Ian seisis talle aga ukse peale ette ja nõudis seletust.
"Kui ma hakkasin külast kodu poole tulema, kohtusin ma Iasoni pojaga ja Iasoni tulevase naisega."
Ian ei saanud veel ikka veel aru millest jutt.
"Üks naine tuli mu juurde ja ütles, et tema on Iasoni lapse ema. Uuris, kas võib meie poolt läbi astuda."seletas Margareth voodile istuma vajudes. "Ta andis mulle kirja ja pildid, mis pidid kõik ära seletama. Ja need seletasid tõesti kõik ära. Iason oli mitu aastat tagasi selle naisega koos olnud ja siis oli naine rasedaks jäänud. Iason, aga oli  peale lapse sündi naisest kui lapsest lahti öelnud. Naine oli siis lapse kaasa võtnud ja saarelt minema läinud." rääkis neiu värisedes. Ta ei nutnud ega halanud, ta oli sellest kõigest lihtsalt šokis. Iasn astus tema poole ja võttis kirja ja pildid. Ta istus neiu kõrvale ja asus lugema. Tasapisi hakkas talle see asi meenuma, sellest oli ju pea kuus aastat möödas. Ta tõusis ja jättis Margarethi voodile istuma. Kabinetis skännis ta need kirjad-pildid ja saatis Iasonile. Vähem kui 10minuti pärast helises telefon. Ian läks Margarethi otsima aga neiut ei olnud enam majas. Vaid ta kohver oli endiselt voodi kõrval põrandal.
Tore. Pime, külm, lumi, tuisk. Parim ilm enda ära kaotamiseks. Sadamasse polnud tal mõtet minna, sest enne järgmist õhtut praami ei läinud. Kuhu tal minna oli? Ianil hakkas juba külm, ta oli kiirel käigul läbi käinud nii külalistemaja, naabrid, laeva. Margarethist polnud aga jälgegi. Läbi tuisu paistis saare teises otsas majakas plinkimas. See oli neiu üks lemmik kohti. Ian astus läbi lume majaka suunas. Umbes poole tunni pärast jõudis ta kohale, aga Margarethi seal ei paistnud. Täiesti lootusetu tundus olukord. Kuidas ta läheb koju ja vastab telefoni, et neiu on kadunud - külma ja lumisesse öösse. Ta toetas ennast vastu lumist kiviaeda. Silmanurgast nägi ta mingit liikumist. Hoolega silmi pingutades nägi ta maast pisikest aurupahvakat tõusmas. Ta astus lähemale. Margareth lebas maas ja imetles majakakiiri läbi lumehelveste. Tal oli juba täiesti külm, aga ära minna ta ka ei tahtnud. Nii hea oli siin lamada, uni kippus peale. Ilus ja rahulik oli. Ian astus ta juurde ja varjas ilusa majakakiirtega kaunistatud lumesaju. Neiu sai isegi natuke pahaseks. Siis aga tõusis püsti ja hakkas kuulekalt koos mehega kodu poole vantsima.
Vanatädi oli ettenägelikult vanni sooja vett täis lasknud ja maarohu tee tõmbama pannud. Ian aitas Margarethil külmunud riided seljast võtta ja vanni pugeda. Kruusi teed jootis ka veel sisse. Seejärel läks ja helistas Iasonile, kes oli juba lootust kaotamas.
Neiu värises öö otsa, kuigi tal oli kuhi tekke peal. Hommikuks tõusis tal juba korralik palavik ja teisel päeval viis arst ta kopsupõletikuga külasse haigemajja.
Iason oleks kohe kohale tormanud, aga Ian seletas, et arsti sõnul on kõik need vaid ettevaatus abinõud.

6. Peatükk. Mõned mured.

Torm vaibus ja laevad suundusid uuesti merele. Laeval kehtisid omad reeglid. Iason oli endiselt kapten. Kodus võis kogu elu ümber Margarethi keerelda aga laeval pidi ta kaptenile
kuuletume. Tegelikult oli mees neiu tööga rahul, mis oli kiire ja täpne. Ainuke asi oli, et neiu kippus oma kogenematusega merel tihti ohtu sattuma. Ta ei osanud kõiki ohte näha ja mere, ning laeva käitumist ennetada. Õhtuks oli ta ainuüksi enese laevatekil paigal hoidmisest väsinud. Lisaks veel pidev jooksev töö. Ühesõnaga koju läks ta jalga jala ette tõstes, mehe käeotsas rippudes. Õnneks ootas teda alati kodus soe vann ja kaetud laud.
Ilma erilise tormita möödus lausa kaks nädalat. Ikka hommikupimeduses merele ja saak laeva ja võrgud uuesti vette ja laev kalasadamasse tühjaks ja uuesti kodusadamasse õhtupimeduses tagasi.
Ilmajaam lubas jällegi lähenevat tormi, aga laevastik arvas, et jõuab veel korra merele käia. Esimene osa päevast oli päris talutav, siis hakkas aga lainekõrgust päris kõvasti kergitama. Taevast sadas alla jällegi igasugust kraami, nii vihma, lörtsi kui ka lund. Tuul oli ammu tormi mõõtmed ületanud. Laev kõikus nagu kork lainetel. Suunduti laadungit maha panema. Neiu nägi, kuidas mingi laevalt lahti pääsenud kolakas tema poole lendas. Ta jõudis vaid käe tõsta, enne kui see ta kätt ja pead tabas. Hoop oli päris tugev, Margarethil õnnestus vaevu jalule jääda. Üks laevameestest tuli tema poole, ja juhatas ta kapteni juurde. Neiu tundis kuidas midagi soojemat kui vihm mööda ta nägu alla voolas. Käsi valutas metsikult ja pea kumises. Iasoni nagu muutus üsna kaameks, kui ta Margarethi nägi. Ta andis juhtimise oma abile üle ja suundus koos neiuga alla. Mees pidi teda päris kõvasti toetama, et neiu kokku ei kukuks. Esmaabi kapist kuhi sidemeid, märjad riided seljast ja pikali. Mees surus sidemerulli vastu neiu otsaesist, ise samal ajal raadiosaatjast kiirabi laevale vastu tellides. Ta üritas Margarethile rahulikult naeratada. Neiu proovis järjekindlalt oma kätt pea juurde tõsta ja haava katsuda. Parem käsi hakkas randmest paistetama. Üks sidemerull teise järel niiskus verest. Õnneks jõuti sadamasse. Neiu toimetati esmaabisse. Otsaees õmmeldi sügav haav kinni, käsi pandi randmest lahasesse, tuvastati peapõrutus. Alles päris öösel pääses laev ja meeskond sadamast kodu poole liikuma. Kui väljas hakkas juba natuke valgemaks minema jõuti lõpuks kodusadamasse. Neiu magas laevas, uimastatud valuvaigistitest. Ta ei teagi, kuidas ta koju voodisse jõudis. Iason üritas pikast ja kurnavast ööst metsikus tormis veidi puhata, aga Margaret põdes oma vigastusi ikka täiega. Nii et lõpuks võtsid vanatädi ja Ian ta põetamise üle ja Iason sai natukeseks puhkama minna.
Neiul oli ikka päris paha olla. Ta suutis selle suure oksendamise kõrval vaid vaevu piisavalt juua. Valuvigistitel polnud mõtet, sest ta oksendas need nii ehk naa välja. Õhtupoole läks ta olemine õnneks juba veidi paremaks. Ta sai rahulikult magada.
Järgmine hommik tuli kohalik arst teda vaatama, võttis sideme pea ümbert ära ja puhastas haava. Neiu ei jaksanud isegi valu eest vastu puigelda. Arst kiitis, et õnneks pole vähemalt palaviku tekkinud. Mingeid süste aga pidi ta ikka kahe nädala jooksul iga päev saama, et põletik ei tekiks või mis iganes see arst seletas. Oi kuidas kaks meest ta eest kogu oma hingest hoolitsesid. Kui tal poleks luumurdu ja peapõrutust olnud, oleks ta ennast väga-väga õnnelikuna tundnud. Praegu suutis Margareth aga vaid hädiselt meestele vastu naeratada. Ta magas väga palju ja see pidi arsti sõnul väga hea olema.
Iason läks tormi vaibudes uuesti merele tagasi. Vahepeal oli laev verejälgedest puhtaks pestud ja ajutiselt uus inimene Margarethi asemele leitud. Ian ja vanatädi jäid neiu eest hoolitsema.
Ian üllatus pidevalt, kui arukas ja huvitav vestluskaaslane neiu oli. Naised, kellega ta seni kokku oli puutunud olid enamasti vaid diivanikaunistused olnud.
Nädalapärast lubas arst neiu juba väikesele jalutuskäigule. Margareth polnud seni veel ennast peeglist soovinud näha. Hambaid pesi peegli ees alati silmad kinni. Juuste kammimiseks peegli ette ei läinud. Ta kartis oma peegelpilti. Side oli eemaldatud ja asendatud pika plaastriga. Jalutuskäigu sättis ta nii, et sai laevale vastu minna. Enne uksest väljumist libises pilk ka üle peegli, hirmuäratavalt pikk oli see plaaster ikka ta otsaees. Neiu raputas pead, et hirmust lahti saada. Ian läks temaga koos välja, sest arst ei lubanud tal üksi minna. Õues oli õhuke lumekiht, hämar ja jahe. Lumehelbed langesid neiu juustele ja näole. Neiu väristas õlgu. Ühe käe sai ta taskusse panna, aga kipsis käe sõrmed kippusid külmetama. Ta üritas hingeõhuga oma sõrmi soojendada. Aga see aitas vaid hetkeks.
"Palun anna onma käsi siia," lausus Ian vaikselt, kui oli neiu pingutusi veidi aega jälginud. Ta võttis külmetavad sõrmed oma sooja pihku. Nad jalutasid sadama poole. Ian oli pikka kasvu ja ehtsa meremehe moodi lihaselise kehaehitusega. Margaret tema kõrval aga nagu pisike armas lumeingel. Laev jõudid peaaegu nendega üheaegselt sadamasse. Meremehed tervitasid neid sõbralikult ja küsisid kuidas merikiisul(nii nad kutsusid Margarethi) paranemine edeneb. Iasonil oli hea meel Margarethi nähes. Ta kallistas ja suudles teda päris hoolega. Ian vaatas laevas ringi, polnud ta ju pea aasta enam ühegi kalalaeva pardal olnud.
Peagi sai sügisene püügihooaeg läbi ja laevad pandi sadamasse talvekorterisse.
Margareth käis arsti juures niite välja võtmas ja sai arstilt mingi armi vähendava ja põrguliku valu tekitava kreemi. Samal päeval leidsid mehed ta peegli eest pisaraid valamas. Kui ta mehi märkas, tormas ta Iasoni sülle.
"Ütle palun, et sa mind ikkagi edasi armastad, isegi siis kui ma nüüd nii kole olen," prahvatas ta läbi pisarate. Mees naeratas.
"Oi kallikene, ma armastan sind isegi praegu kui sa nii võrratult ilus oled, "lausus Iason pisaraid tema näolt ära pühkides.
Neiu piinas ennast selle kreemiga usinalt, mingil määral see ju ka armi vähendas. Aga Margarethi meelest oli see ikka suur ja inetu. Mehed pidid päris palju talle seletama, et ta on endiselt ilus. Iason suudles ta otsaesist üsna usinalt.
Esimesteks puhkuse nädalateks oli neil päris palju plaane tehtud. Mehe sugulasi pidid külastama, naabersaarel talvist telkimist katsetama, neiu käelt kipsi eemaldamise peo korraldama ja veel palju muud.
Hommikul tuli Iason postkontorist kaenlas suur mapp paberitega. Ta kutsus Margarethi oma kabineti ja siis veidi aja pärast saabus maavärin neiu pettunud hüüatuste näol. Ian kuulis vaid lausekatkeid; aga sa lubasid, ma ju hakkan sust puudust tundma, miks nii kauaks, Ian ei ole ju sina, me pidime ju koos minema jne.  Lõpuks tormas neiu kabinetist ja otse esikusse. Ta haaras nagist mantli ja pistis kingad jalga. Välisuks paugatas kinni. Iason tuli suurde tuppa ja seletas ära, et ta peab oodatust kaks nädalat varem juba mandrile uuendus kursustele minema. Ta laiutas vaid käsi ja näitas dokumentide pakki, mis vajas täitmist. Ian noogutas ja läks ise välja Margarethi otsima.
Mees oli oma kirjutuslaua taga süvenenud kui telefon helises.
"Ma jäin kahe sammu jagu hiljaks et teda kukkumast takistada Nii et võid tulla pidulikule katkise kipsi eemaldamisele ja uue kipsi paigaldamisele," lausus Ian. Iason tõusis ja pani riidesse.
Arst näitas röntgenpilti, millel oli selgesti näha uuesti tekkinud mõra. Ta soovis "õnne" uue kipsi puhul. Margareth nägi välja nagu väike äikesepilv. Ta oli nii oodanud, et saab käe vabaks ja Iasoniga koos aega viita. Nüüd olid aga kõik plaanid korstnasse jooksnud.
Tagasiteel koju, ladus neiu kõik lagedale. Iason seletas ja seletas. Isegi kui Margareth aru sai, et mees peab tõesti kohe mandrile minema ei suutnud ta sellega kuidagi leppida.
"Ma tahtsin nii väga sinuga koos olla. Asju koos teha. Hommikul sinuga koos voodis olla. Sinuga telkima minna, " seletas neiu pettunult.
"Ian jääb ju sinu juurde, siis sa ei ole ju üksi, ja vanatädi on ka." üritas mees teda rahustada.
"Ma ei taha Ian`i, ma ei taha TEDA, ta ei ole ju sina," nuuksus Margareth juba üsna valjusti. Ian tundis ennast päris ebamugavalt, seda kõike kuuldes.
Vaikides jõuti koju.

Neiu koputas Ian`i uksele. Ta oli vannis käinud ja maha rahunenud. Kipsi oli kilest välja harutanud ja seejärel kaks pikka kirja kirjutanud. Margareth astus uksest sisse. Ian seisis akna all ja vaatas pimedusse. Neiu läks vaikselt tema juurde, tal oli häbi ja paha tunne. Ta pani käed ümber mehe kaela ja kallistas teda.
"Palun anna mulle andeks. Mul on sind tegelikult väga vaja, ma ei kujuta enam oma elu ilma sinuta ette," rääkis ta üsna vaikselt. Ta vaatas mehele otse silma ja pisarad voolasid üle ta põskede nähes mehe pilku. "Sa ei kujuta ette, kui kahju mul on. Ma pole kunagi kellegile nii haiget teinud kui sulle."
"Mul on tõesti nii-nii väga kahju," jätkas ta pärast väikest pausi.
Ian vaatas talle otsa ja ta silmad leebusid.
"Tegelikult ma tean, et sul on kahju ja sa olid raskes olukorras neid sõnu öeldes," rääkis mees rahulikult ja lohutavalt. Ta kuivatas pöidlaga pisaraid neiu näolt. Margareth naeratas vaevumärgatavalt.
Neiu ulatas talle kirja, mille oli just äsja oma toas kirjutanud.
"See on nii igaks juhuks, et sa ikka päris tõesti aru saaks kui kahju mul on," lausus Margareth ja lahkus toast.
Mees pani voodi kohal lambi põlema ja istus asemele. Ta luges. Käekiri oli ilus ja kirjasisu erakordne. Ta luges veel kohe teist korda. Seejärel vajus mõttesse.

Neiu läks aga Iasonit otsima. Ta leidis mehe kabinetist. Koputas ja astus sisse. Iason istus laua taga ja täitis ikka veel dokumente. Neiu seisatas hetkeks ja vaatas oma armast meest. Margareth astus mehe tooli kõrvale, mees pööras ennast, et neiu saaks talle sülle istuda.
Iason kallistas teda ja seejärel vaata ta uut lumivalget kipsi ümber käe.
"Ma olin nii jube isekas. Ma tean, et see koolitus on sulle nii tähtis.  Ja ma oskan ju ise ka enda aega sisustada. Sa ei pea muretsema, küll ma hakkama saan," seletas Margareth kiiresti. Ta surus oma huuled vastu mehe ühte põske, seejärel vastu teist põske. Seejärel oli järg mehe huulte käes. Mehele meeldis selline leppimine. Ta vastas meelsasti neiu suudlusele.
Neiu otsis välja oma teise kirja ja ulatas selle Iasonile. Mees vaatas kirja imestunult.
"See on selleks, et sa aru saaks kui väga inetult ma sinuga käitusin ja kui väga kahju mul on. Ja kui palju ma vabandust sinu käest palun ja kõik muu ka veel." Seletas neiu meest uuesti suudeldes. Seejärel väljus ta kabinetist ja suundus kööki toimetama.
Õhtusöök algas vaikuses. Alles tasapisi saadi veidi hoogu sisse. Mehed olid mõtetes oma kirjade üle, neiu ootas, et ta lõplikult andeks saaks.
Vanatädi uuris, miks neiul uus kips on. Seletuseks sai naljatledes kõlanud vastuse, et suvekingadega ei maksa lumme sumpama ja jääle uisutama minna.

5. Peatükk. Nii mõnigi saab veel üllatuse osaliseks.

Välisuksele kostus koputus. Mees eemaldas ennast vastumeelselt neiust, kes oli endiselt vaid vannilinasse keeratud. Iason läks trepist alla ust avama ja neiu suundus oma tuppa magamisriideid panema. Napp, käsitööna valmistatud öösärk, heegeldatud jakk ja mõnusad valged pitsilised sokid. Armas ja piisavalt paljastav riietus. Margareth suundus treppist alla köögi poole, ta astus köögiuksest sisse ja jäi nagu soolasammas seisma. Köögis oli lisaks Iasonile veel üks võõras mees. Neiu märkas, et mees kandis kirikuõpetajale omast kraed. Neiu punastas ja tahtis köögist välja minna, aga selleks hetkeks oli Iason juba tema juurde jõudnud ja takistas tal lahkumist. Neiu oli sunnitud mehe sõpra kättpidi tervitama, hoolimata oma hetke riietusest.Tegelikult nägi ta ju nii pagana armas välja, et isegi mehe kirikuõpetajast sõber Ian jäi hetke vältel teda imetlevalt vaatama. Midagi sellist ei osanud ta küll oma sõbra juurde minnes eest leida. Neiu valas endale tassi kakaod ja suutis ennast selle aja jooksul veidi koguda. Iason oli olukorraga igati rahul. Oma kohale laua taga, sai neiu vaid jällegi üle mehe ronides. Mees toetas teda hoolitsevalt. Neiu oli endiselt vaikne, ta ei osanud praeguses seltskonnas midagi tarka - enda arvates öelda. Ta vaid kuulas meeste vestlust. Teemaks nagu ikka poliitika, sest valimised olid aktuaalsed ja pidid nendesuguste maa ja mere inimeste saatusesse suuri muudatusi tooma. Neiu vaatas oma riideid, meeste pilke endal ja lausus vaguralt: "Juba piiblis on ju öeldud, et riie ei riku meest." Mehed vaatasid üksteisele otsa ja purskasid mõlemad pea korraga valjusti naerma. Neiu vaatas neid veidi kohkunud ilmel. Iason pani talle käe kaitsvalt ümber ja siis ühines juba neiu ka naeruga. Nad naersid nii kõvasti, et tagant toast tuli vanatädi vaatama, mis lahti.
Margareth aitas vanatädil viimased nõud kappi panna ja suundus siis suurde tuppa. Mehed istusid diivanil ja vaatasid telekast valimisdebatti. Neiu seisis nõutult paigal - raamat käes. Mis ta siis nüüd pidi tegema, kas üles oma tuppa minema? Mees märkas teda ja kutsus enda juurde. Neiu pidi ennast kahe mehe vahele istuma sättima. Iason pani talle sooja pleedi ümber. Neiu ei suutnud telekat vaadata vaid hakkas raamatut lugema. Mingi hetk hakkas aga uni võimust võtma. Ta toetas ennast mõnusamalt vastu diivani seljatuge, suutis vaevu raamatut üleval hoida. Mees vaatas tema ponnistusi ennast ärkvel hoida. Nii mõnus oli silmad vähemalt korraks kinni panna. Iason pani vaikselt käe ümber neiu õlgade. Keeras ennast paremasse asendisse ja neiu pea vajus pehmelt ta õlale. Jalad sättis neiu ka konksu ja hästi mehe vastu. Hämmastav, kuidas mehe lähedus nii rahustavalt ja turvaliselt mõjus. Iason tundis neiu rahuliku hingamist. Sõber vaatas teda ja noogutas rahulolevalt.
Mehed süvenesid uuesti poliitikasse. Margareth sättis ennast veel rohkem mehe kaissu.
Mingil hetkel pöördus aga sõber mehe poole.
"Uskumatu, et selline armas ilmutis, siia saarele on tee leidnud." lausus ta vaikselt.
"See sama mõte on eimesema hommikul ja viimasema õhtul mu peas. Mõnikord pean ma selles veendumiseks lausa teda puudutama. Hirm on, et ta osutub unenäoks." Mees silitas neiu pikki juukseid ja unesooja nägu. Margareth naeratas talle läbi une. 
Ian sättis ennast sujuvalt nende ellu. Ta oli juba aastaid tegelikult Iasoni majas ühes toas elanud. Vahepeal oli veidi aega mööda ilma kolanud ja oma kutsumuse leidnud. Ennistel aegadel olid nad koos ühes laevastikus erinevatel laevadel kaptenitena leiba teeninud. Mingi hetk oli aga, ühel neist villand saanud ja maailm kutsuma hakanud. Nii see mehine meremees oma tee Jumala juurde leidis. Kas omal soovil või Jumala tahtel, määrati ta just oma kodusaarele kirikusse tööli. Tema endine tuba ootas teda puutumatuna. Tegelikult oli ka Iasonil hea meel, et sõber tagasi jõudis.
Niisiis, hommikul peale pesu, kööki saabudes - leidid neiu köögist laua tagant ühe mehe asemel kaks. Nagu tal kombeks oli, sai pliidi juures askeldav vanatädi "tere hommikust" põsemusi. Seejärel suundus neiu Iasoni poole ja ka mees sai tavapärase põsemusi. Margareth jäi nõutult seisma, hingas sügavalt sisse ja läks ja andis ka teisele mehele põsele musi "Tere hommikust."

4, Peatükk. Rahu keset tormi.

Mees vaatas aknast välja, ei olnud mingeid märke, et torm vaibuma hakkaks. Taevast kallas alla vahelduvalt vihma, rahet ja lörtsi. Üksikud puud väljal aedade vahel olid tormist lookas. Tavaliselt muutus mees sellise tormiga rahutuks. Tundis pettumust, et ei saanud merele. Mõtles palju aega läks raisku. Aga nüüd, praegu - oli ta rahulik. Ta näol oli näha rahulolu. Neiu istus ta selja taga diivanil ja luges raamatut. Mees pöördus ja läks, ning istus Margarethi kõrvale. Ta vaatas kuidas neiu silmad raamatu ridasid lugedes liikusid. Neiu naeratas - tundes, et mees teda vaatab. Mees silitas Margarethi põske, neiu pööras aeglaselt silmad raamatult mehele. Ta vaatas Iasonile otsa, ootas. Ootas, et mees seletaks, miks pidi ta raamatu lugemise lõpetama.
"Ma tean, et ilm on jube, aga mis arvad ühest vesisest jalutuskäigust," küsis mees Margarethi põske edasi silitades.
Neiu surus oma põse vastu mehe peopesa ja noogutas.
Margareth otsis üles oma soojemad riided. Kampsun ja soojad retuusid. Lühike kootud kleit ja kapuutsiga mantel. Kootud müts ja kõrgesäärega saapad. Kõik see sai selga topitud ja lisaks veel pikk sall ümber kaela keritud. Ta arvas, et nüüd peaks olema piisav kaitse väljas tujutseva ilma vastu. Uksest õue astudes viskas esimene tuulehoog sahmaka vett näkku. Mees sättis neiule kapuutsi pähe, ta naeratas ja kuivatas neiu nina mööda alla voolava vihmanire. Margareth ei pannud kindaid kätte, ühe käe surus ta sügavale mantlitaskusse ja teise poetas mehe suurde ja sooja pihku. 
Nad rääkisid vähe, sel jalutuskäigul - torm mühises kõrvus ja vihm tahtis avatud suust sisse voolata. Tegelikult piisas ju lähedusest ja sellest suurest soojast käest, mis neiu kätt kindlalt hoidis.

Peagi jõudsid nad majaka juurde. Mees toetas oma selja vastu majaka seina. Eemal paistis vahutav ja möllav veteavarus. Margareth seisis mehe juurde, päris vastu Iasoni keha. Mees pani käed neiu ümber. Iason laskis ennast põlvist veidi madalamaks. Vaatas neiule otsa. Et meest suudelda, pidi neiu päris kikivarvule tõusma. Ja seal, sel hetkel, selles metsikult möllavas tormis, sündis nende esimene suudlus. Vihmamärg ja tormikülm, aga ikkagi täiesti meeldejääv ja esmakordne. Mees pani käe neiu kapuutsi alla kaelale ja hoidis neiu pead enda ligidal. Ta oleks jäänud veel kauaks Margarethi suudlema, aga neiu kippus värisema. Külm ja vihm kippusid kogu keha külmavärinatega katma. Isegi suudluse magus erutus ei suutnud tuhmistada tormi ja külma võimu. Vastumeelselt lõpetas mees suudluse. Ta vaatas neiule otsa, naeratas rahulolevalt ja võttis uuesti neiu käe oma kätte.
Koju jõudes olid nad päris läbi vettinud. Mees oli selliste ilmadega harjunud, ta pani vaid selga kuivad riided ja oligi kogu torm unustatud. Neiu huuled olid jälle sinaka varjundiga ja varbad külmast valged.  Soe vesi voolas pahinal vanni, kergitades ilusaid vahukuhilaid. Mees keeras kraani kinni. Neiu sõrmeviibutuse peale keeras mees korraks selja. Margareth puges rahulolevalt vanni. 
"Tegelikult ma vaid selle sooja vanni pärast sind armastangi, " lausus neiu rahulikult.
Mees tõstis pea ja vaatas talle küsivalt otsa.
"Mis sa ütlesid?"
Neiu naeratas ja vaatas mehele avalalt otsa.
"Ma ütlesin, et mulle meeldib vannis käia," vastas ta kelmikalt.
Mees vaatas talle endiselt tõsiselt otsa. Margareth raputas vaid pead ja vaatas akna poole.
Nad vaikisid, kuni neiu vees mõnules. Mees oli mõtetes ja neiu ehitas vahust losse. Iason vaatas tema ehitus püüdlusi hajameelselt.
Hetk veel ja neiu tüdines. Ta puhus oma vahulossid mehe poole lendu ja palus endale rätikut. Mees tuli ta juurde rätikuga, neiu tõusis aeglaselt vannist, vahutorte kehalt maha lükates. Iason keeras talle suure vannilina hoolega ümber. Neiu pani käed ümber mehe kaela, ise seistes veel vanni ees oleval väikesel pingil. Ta vaatas mehele otse silma:
"Ma armastan sind. Seda isegi siis, kui sul poleks ei vanni ega seal sees sooja vett."
Mees suudles teda pikalt ja mõnuga. Ta silitas neiu märgi juukseid ja pehmeid õlgu.

3. Peatükk. Kõik on muutumises.

Mees istus vanni otsas toolil. Ta toetas küünarnukidega vanni servale ja vaatas neiu poole. Margareth oli silmad kinni. Ühe jala varvastega nipsutas ta mehe pihta veepiiskasi. Mees püüdis ta jala kinni, hoidis seda veidi aega. Imetles seda täiusliku, kenasti hooldatud jalga. Lõpuks lasi mees jala lahti ja neiu avas silmad. "Ma pean vist vannist ikkagi välja tulema," lausus Margareth, kahetsusnoot hääles. Mees tõusis. "Tule siis pärast kööki".
Iason istus köögis ja ootas. Laual oli nagu ikka kena valik toitu. Trepil kostusid sammud. Mees pööras pead. Margarethil oli seljas hele, lühike öösärk, jalas valged - peenelt kootud soojad põlvikud ja kootud jakk, mis oli komplektis põlvikutega. Vanatädi oli olnud õnnelik, sest lõpuks oli ta peenel näputööl kandja olemas. Mees ei lausunud sõnagi, ainult vaatas. Ta oli tõesti nähtuga väga rahul. Neiu pidi mehelt üsna lähedalt mööda pugema, et laua taha oma kohale istuma pääseda. Iason tundis puhtuse ja värskuse meeldivat aroomi. Margareth asus isukalt sööma, pea kolmveerand päeva oli ta söömata olnud. Mees jälgis teda varjamatult, aga neiu ei tundnud kohmetust. Ta vaatas mehe poole ja naeratas rahulolevalt. Söömine lõpetatud, jõi neiu mõnuledes väikeste sõõmudega kruusist teed. Mees ei kippunud õhtul enam kõrtsi õhtusöögile ja kruusile õllele.  Talle meeldis kodus olla.
Lõpuks suundusid nad suurde tuppa, mees vaatas uudiseid, neiu tema kõrval lehitses mingit raamatut. Nad istusid päris lähestiku diivanil. Mees tundis füüsiliselt Margarethi lähedust. Ta süvenes uudistesse. Neiu pani raamatu käest, jalad mehe jalgade kõrvale lauale. Ta üritas ka uudiseid jälgida, aga need olid endiselt igavad. Ta oleks tahtnud voodisse minna aga ei raatsinud. Mehe juuresolek tundus kuidagi turvalisena. Ta toetas ennast mugavamalt vastu diivani seljatuge. Silmad püsisid vaevu lahti. Mees pööras pead tema poole ja sai vastuseks unise naeratuse. Nii mõnus soe ja rahulik oli olemine. Neiu pööras oma näo mehe õlavarre vastu, toetas oma otsaesise vastu mehe õlga. Ta hingamine oli sügav ja rahulik. Mees keeras ennast veidi, et teisel oleks mugavam olla. Seljatoelt võetud pleedi laotas magajale peale. Iason ei mäleta, millal ta varem oleks ennast nii hästi tundnud.  Ta naeratas rahulolevalt.
Aknaluugid kolksusid ja puuoksad kraapisid vasta akent. Pime oli. Margareth väristas ennast, mitte külmast, lihtsalt kõhe oli. Ta üritas uuesti uinuda, aga see ei õnnestunus. Väljas mürises päris suur torm. Lõpuks neiu tõusis ja avas vaikselt ukse. Ta suundus mehe toa poole. Uks oli praokil ja kui Margareth seda lahtimale lükkas siis see kriuksatas. "Kas sa kavatsed sinna ukse vahele külmetama jäädagi?" kostus voodi poolt hääl. Neiu võpatas. Ta ei teadnud täpselt, mikst ta oli mehe tuppa läinud. Ta vaatas oma toa poole, see oli endiselt pime ja oksad kolksusid vastu akent. Ta astus veel paar sammu edasi. Tundis mehe kätt enda käsivarre vastas. Vaikides puges ta teki alla. Olemine oli imelik, aga siiski parem, kui oli olnud üksinda. Tasapisi ta rahunes. Ta proovis midagi seletada, aga sellest tuli ainult mingi puterdis välja. Margareth keeras ennast mehele lähemale. Uskumatult rahustav oli mehe läheduses olla. Mees pani talle ettevaatlikult käe ümber, Margaret surus ennast mehe vastu. "Tänan," tuli ta huultelt siiralt. Enam ei häirinud ei pimedus, ega vastu akent kraapivad oksad. Ta uinus rahulikult.

Margareth ärkas. Mees istus voodiserval ja ulatas talle kakaotassi. Neiu ringutas mõnusalt ja siis võttis tänades tassi vastu. Ta lonksas aeglaselt paar pisikest suutäit. Mees vaatas teda. Üldse oligi nii kujunenud, et kui neiu kusagil vaatevälajas viibis, siis mehe silmad olid tihti just temale peatuma jäänud. Iasonile meeldis, kuidas neiu nii vabalt ja sõbralikult temaga käitus. Mingit pinget ei olnud õhus. Kõik said vabalt hingata.

2.Peatükk. Mis edasi...

Mees suundus oma külalisega kabinett. Päris palju tööalaseid küsimusi vajas läbi arutamist. Ta sai oma toimetused lõpuks ühele poole ja külaline oli lahkunud. Mees kuulatas, maja oli täiesti vaikne. Vanatädi arvatavasti istus oma toas tugitoolis ja luges. Margareth aga oli kuidagi pikalt silmapiirilt kadunud. Ei olnud kosta ei samme, ega mingit liikumist. Mees astus trepile, et vaadata, millaga neiu tegeleb, aga siis mõtles ümber ja suundus hoopis köögi poole.
Kui ta kohvikruus käes köögilaua taha suundus ja istet tahtis võtta, märkas ta laual paberilehte. Lehe vahelt kukkus välja tšekk, mille mees vaid paar tundi tagasi neiule oli ulatanud. Kiri oli kirjutatud kiirustades, aga siiski väga selge käekirjaga.

"Ma pole kunagi saanud elada nii hubases kodus. Ma tänan selle lühikese, kuid samas äärmiselt meeldiva aja eest. Tervitades Margareth."

Iason vaatas kiiresti kella. Pani kiirustades riidesse ja astus uksest välja. Torm oli veidi vaibunud, või oli lihtsalt ajutiselt hoogu kogumas. Mees lootis, et laine oli ehk praami jaoks liiga kõrge olnud. Veidi aja pärast nägi ta juba sadamat ja sealt eemalduvat praami. Ta ohkas raskel ja astus aeglasema sammuga edasi. Peagi jõudis ta kaile. Mõtles, et vaatab korra laeva üle, ega torm pole midagi lõhkunud. Praam oli nägemisulatusest väljas. Kai lõpus oli pink, millelt külalapsed armastasid kala püüdmas käia. Juhuslikult sattus mehe pilk pingi suunas. Tundus nagu oleks keegi seal istunud. Mees astus lähemale. Päris pingi kõrval ta seisatas.
Margareth istus, toetas kätega pead. "Pagan. Pagan." kordas ta  vaevukuuldavalt. Pisarad olid mööda ta põski alla veeremas.

Mees istus neiu kõrvale, päris lähedale. Margareth võpatas. Kiiresti pühkis ta juuste varjus pisarad kuivaks. Ta tõstis pea, naeratas mehele oma võluvat naeratust. "Hiljaks jäin. Kaks minutit ainult. See on nii lühike aeg. Oleks võinud kiiremini joosta. Oleks võinud vähem komistada, oleks võinud kirja jätta kirjutamata." Viimaseid sõnu kuuldes, puudutas mees märkamatule oma taskut, otsekui kontrollides, kas kiri oli alles. Tuuleiilid hakkasid jälle tugevnema. Laine kerkis järjest kõrgemaks. Laevad kai ääres, hakkasid järjest ägedamat tantsu lööma.  Aga nemad kaks istusid pingil ja vaikisid. Mees pööras pea Margarethi poole, ta vaatas, kuidas neiu merd jälgis. Ta vaatas seda õnnetut kuju kohe tükk aega. Ja ikka ei lausunud sõnagi. Neiu nõjatus vastu pingi seljatuge, tõmbas jalad pingi äärele, pani käed ümber põlvede. Ta surus oma näo poolenist vastu põlvi, üritas natuke sooja saada. Mees vaikis endiselt. Margareth keeras oma näo mehe poole.
"Sa ei pea siin koos minuga järgmist praami ootama," ütles ta üsna vaikselt.
"Eks see ole pikk ootamine jah," lausus mees rahulikul toonil.
Nad istusid ja vaikisid veel päris mitu-mitu minutit. Neiul oli külm, esimesed külmavärinad läbisid ta keha.
Mees tõusis, võttis kail ootava kohvri sangast kinni ja asus trepi poole liikuma. Oi kui külm Margarethil oli, eelmise päeva jaheduski oli veel kehas sees. Nii oligi -  ei jäänud muud üle, kui et ta pidi mehele järgnema. Mees noogutas rahulolevalt, kui nägi, et neiu talle järgnes. 

Lõpuks oli neil see pikk; tuuline ja vihmane tee läbitud. Maja oli nagu alati mõnusalt soe. Seni kuni Margaret oma märjad riided kuivama riputas, lasi mees vanni jällegi sooja vett täis. Jumalik tunne oli - läbikülmunud keha sooja vette kasta. Vaid jahe ninaots jäi veest ja vahust välja. Mees koputas vaikselt uksele, seejärel sisenes, käes kurjakuulutav kruus. Neiu peitis ennast üleni vee alla. Iason ootas kannatlikult, nägu muigel. Margareth suutis päris pikalt hinge kinni hoida, aga lõpuks pidi ta ikkagi vee peale ilmuma. Ja kruus mehe käes oli ikka ootvel. Neiu ohkas ja asus seda kibedat maarohu leotist jooma. Üks pluss oli sel joogil siiski, see tegi seest olemise mõnusalt soojaks.