4, Peatükk. Rahu keset tormi.

Mees vaatas aknast välja, ei olnud mingeid märke, et torm vaibuma hakkaks. Taevast kallas alla vahelduvalt vihma, rahet ja lörtsi. Üksikud puud väljal aedade vahel olid tormist lookas. Tavaliselt muutus mees sellise tormiga rahutuks. Tundis pettumust, et ei saanud merele. Mõtles palju aega läks raisku. Aga nüüd, praegu - oli ta rahulik. Ta näol oli näha rahulolu. Neiu istus ta selja taga diivanil ja luges raamatut. Mees pöördus ja läks, ning istus Margarethi kõrvale. Ta vaatas kuidas neiu silmad raamatu ridasid lugedes liikusid. Neiu naeratas - tundes, et mees teda vaatab. Mees silitas Margarethi põske, neiu pööras aeglaselt silmad raamatult mehele. Ta vaatas Iasonile otsa, ootas. Ootas, et mees seletaks, miks pidi ta raamatu lugemise lõpetama.
"Ma tean, et ilm on jube, aga mis arvad ühest vesisest jalutuskäigust," küsis mees Margarethi põske edasi silitades.
Neiu surus oma põse vastu mehe peopesa ja noogutas.
Margareth otsis üles oma soojemad riided. Kampsun ja soojad retuusid. Lühike kootud kleit ja kapuutsiga mantel. Kootud müts ja kõrgesäärega saapad. Kõik see sai selga topitud ja lisaks veel pikk sall ümber kaela keritud. Ta arvas, et nüüd peaks olema piisav kaitse väljas tujutseva ilma vastu. Uksest õue astudes viskas esimene tuulehoog sahmaka vett näkku. Mees sättis neiule kapuutsi pähe, ta naeratas ja kuivatas neiu nina mööda alla voolava vihmanire. Margareth ei pannud kindaid kätte, ühe käe surus ta sügavale mantlitaskusse ja teise poetas mehe suurde ja sooja pihku. 
Nad rääkisid vähe, sel jalutuskäigul - torm mühises kõrvus ja vihm tahtis avatud suust sisse voolata. Tegelikult piisas ju lähedusest ja sellest suurest soojast käest, mis neiu kätt kindlalt hoidis.

Peagi jõudsid nad majaka juurde. Mees toetas oma selja vastu majaka seina. Eemal paistis vahutav ja möllav veteavarus. Margareth seisis mehe juurde, päris vastu Iasoni keha. Mees pani käed neiu ümber. Iason laskis ennast põlvist veidi madalamaks. Vaatas neiule otsa. Et meest suudelda, pidi neiu päris kikivarvule tõusma. Ja seal, sel hetkel, selles metsikult möllavas tormis, sündis nende esimene suudlus. Vihmamärg ja tormikülm, aga ikkagi täiesti meeldejääv ja esmakordne. Mees pani käe neiu kapuutsi alla kaelale ja hoidis neiu pead enda ligidal. Ta oleks jäänud veel kauaks Margarethi suudlema, aga neiu kippus värisema. Külm ja vihm kippusid kogu keha külmavärinatega katma. Isegi suudluse magus erutus ei suutnud tuhmistada tormi ja külma võimu. Vastumeelselt lõpetas mees suudluse. Ta vaatas neiule otsa, naeratas rahulolevalt ja võttis uuesti neiu käe oma kätte.
Koju jõudes olid nad päris läbi vettinud. Mees oli selliste ilmadega harjunud, ta pani vaid selga kuivad riided ja oligi kogu torm unustatud. Neiu huuled olid jälle sinaka varjundiga ja varbad külmast valged.  Soe vesi voolas pahinal vanni, kergitades ilusaid vahukuhilaid. Mees keeras kraani kinni. Neiu sõrmeviibutuse peale keeras mees korraks selja. Margareth puges rahulolevalt vanni. 
"Tegelikult ma vaid selle sooja vanni pärast sind armastangi, " lausus neiu rahulikult.
Mees tõstis pea ja vaatas talle küsivalt otsa.
"Mis sa ütlesid?"
Neiu naeratas ja vaatas mehele avalalt otsa.
"Ma ütlesin, et mulle meeldib vannis käia," vastas ta kelmikalt.
Mees vaatas talle endiselt tõsiselt otsa. Margareth raputas vaid pead ja vaatas akna poole.
Nad vaikisid, kuni neiu vees mõnules. Mees oli mõtetes ja neiu ehitas vahust losse. Iason vaatas tema ehitus püüdlusi hajameelselt.
Hetk veel ja neiu tüdines. Ta puhus oma vahulossid mehe poole lendu ja palus endale rätikut. Mees tuli ta juurde rätikuga, neiu tõusis aeglaselt vannist, vahutorte kehalt maha lükates. Iason keeras talle suure vannilina hoolega ümber. Neiu pani käed ümber mehe kaela, ise seistes veel vanni ees oleval väikesel pingil. Ta vaatas mehele otse silma:
"Ma armastan sind. Seda isegi siis, kui sul poleks ei vanni ega seal sees sooja vett."
Mees suudles teda pikalt ja mõnuga. Ta silitas neiu märgi juukseid ja pehmeid õlgu.