Kahe päeva pärast sai neiu haiglast koju, veel kahe päeva pärast võis voodist välja tulla ja siis juba ka õues käia.
Iason oli talle telefonis pikalt seletanud. Selgus, et see naine, kes Margarethi segadusse oli ajanud, oli tõesti Iasoniga lähedane olnud. Nad pidid abielluma, kui selgus, et paar kuud peale nende tutvumist oli naine rasedaks jäänud. Pulmaplaane peeti aktiivselt, aga siis oli laps juba sündinud ja selgus, et ta ei saanud kuidagi Iasoni laps olla. Iason oli nõus lapse lapsendama, aga siis oli lapse õige isa silmapiirile kerkinud. Nii ta oligi kuu enne pulmi oma kihlatu teise mehega voodist leidnud. Ja nii see lugu läbi sai ja seda juba üle mitme aasta tagasi.
Neiu rahunes maha ja ootas Iasonit väga koju. Ian oli ta läheduses ja Margareth nautis ta puudutusi ja kallistusi. Neiu lihtsalt ei suutnud füüsilise läheduseta elada. Jalutama minnes oli täiesti tavaline, et ta oma käe Iani pihku pistis. Magama jäi pea mehe õlal ja poolenisti ta süles olles. Ta vajas kellegi lähedust nagu õhku. Vähemalt seni kuni Iason kodust eemal oli, pakkus neiule seda nii vaja minevat turvatunnet Ian.
Siis saabus päeva hommik, mil Iason koju pidi tulema. Margareth plaanis talle lõunase praami vastu minna. Mõnus uni oli veel silmis ja kuidagi poleks tahtnud veel ärgate. Ta nina tundis kakao lõhna. Margareth pistis käe teki alt välja, ilma silmi avamata. Ta oli otsustanud, et vaatab oma unenäo ikka lõpuni. Pool pikali jõi ta kakaotassi tühjaks ja tahtis uuesti pea padjale panna. Siis tundis ta aga hoopis mõnusat silitust oma põsel. Ta näpistas ennast käsivarrest, et veenduda, kas ta on ikka ärkvel. Lõpuks avas ta silmad ja vaatas õnnelikult Iasonile otsa. Oi kui palju ta mehelt kallistusi ja suudlusi sai. Iason oli Margarethi nii tohutult igatsenud. Ta ei suutnud kuidagi ära imetleda, kuidas tal on õnnestunud nii kena neiu leida. Mees suudles ja silitas. Margareth oli nagu seitsmendas taevas. Ta oli nii tohutult õnnelik.
Oli kuulda, et välisuksele koputati, keegi läks avama. Veidi aja pärast kostus samme trepil ja toa uksele koputati. Margareth pikutas parajasti pea mehe süles, Iason rääkis oma linna muljeid ja silitas teda. Lubava vastuse peale astus Ian sisse. Neiu hüppas püsti, kallistas teda ja suudles põsele, et siis tere hommikust. Margareth võttis tal käest kinni ja suunas voodi äärele istuma, ise aga puges uuesti Iasoni lähedusse, hoides endiselt Iani käest kinni. Siseneja seletas, et külavanem käis neid hommsele küla väljasõidule kutsumas. Kui nad lähevad siis pidi Margareth külasse minema ja seal kiiresti mingid andmes andma ja midagi selga proovima. Iason oli üsna pettunud näoga seda kuuldes, ta oleks parem tahtnud kodus olla. Aga väljasõit oli kahe päevane ja naaber saarele.
Neiu käis nagu kästud, ennast väljasõidu asjus näitamas. Ta mõõdeti nii pikkus kui laius, kui muud pidi. Miks? See pidi saladus olema.
Järgmisel hommikul oli sadamas hulgi rahvast. Kõik ootasid spetsiaalselt tellitud praamile pääsemist. Kottide ja kompsude hunnik, mis praamile tassiti oli muljetavaldav. Inimesed olid elevil. Tegelikult oli ju tore, niiviisi kambakesi koos väikesele seiklusele minna. Isegi Iasoni vanatädi tuli kaasa. Tal oli külas niipalju tuttavaid ja väga tore oli neid kohata. Talvine ilm ei tundunud kedagi kohutavat.
Praamil hoidsid mehed Margarethi lähedusse. Tundus, et enamik saare elanike võttis väljasõidust osa.
Kahe naaber saare vahel oli komme, et talvel läheb ühe saare rahvas teisele külla - talvel koguneti just naaber saarel, sest seal oli suur hoone kahe saaliga. Suvel aga tulid teise saare inimesed nende saarele külla, sest siinne külaplats oli võrratu.
Margaret vaatas naeratades meeste pool, kes eemal vastu reelingut toetades vestlesid. Nende näod olid tõsised ja see kustutas ka neiu naeratuse. Tundus, et nad arutlesid mingil tõsisel teemal. Margareth astus aeglaselt neile lähemale.Tema õlad värisesid kergelt. Nähes endale lähenevat neidu katkestasid mehed vestluse ja Iason noogutas talle julgustavalt. Sellest hoolimata jäi neiule imelik tunne.
Sadamasse jõudes juhatati nad kõik ühte suurde majja. Seal oli erinevatesse ruumidesse ja saali kõikjale pandud voodeid ja madratseid ja tekke ja patju. Tasapisi leidsid kõik endale koha ja panid oma kompsud voodile. Juba paluti neil kõigil minna naabermajja, kus ootas külalisi suur ja rikkalik toidulaud. Sagimist ja juttu oli palju. Vesteldi tuttavate ja võõrastege, meeleolu oli selline mõnusalt kodune. Söödi, joodi, lauldi. Erinevad grupid esinesid nii ühel kui teisel saarel kokku pandud kavadega. Margareth koos meestega võttis osa mitmest mängust ja koos tantsimisest. Trall käis õhtu pimedani, siis hakkas rahavas tasapisi laiali vajuma, sest ees ootas ju veel üks tihe päev.
Järgmiseks päevaks oli plaanitud kaks matka. Üks pikem ja raskem pidi minema saare kõrgeima mäe tippu ja teine lühem jalutuskäik saate keskel oleva vana kindluse varemeteni.
Tänu Margarethile võtsid mõlemad mehed ette tee mäetippu. Vanatädi aga liitus teistega, kes läksid lühemale jalutuskäigule. Ilm oli ilus, natuke karge, aga päike säras kenasti. Mägi kuhu nad ronima asusid oli saare kõrgeim. Tippu viis üsna järsk kivine rada.
