7. Peatükk. Kodust leitud lähedus.

Margareth seisis lumises sadamas ja lehvitas järgi eemalduvale praamile. Iason seisis praamil ja nägi teda seal seni, kuni praam avamerele keeras. Kuna neiu ei jäänud nuttes ja halades üksi koju, siis oli tal kergem lahkuda. Mees oli kindel, et need mõned nädalad mööduvad kiiresti. Lahkumismuside ja kallide vahele sosistas neiu Iasonile kõrva."Ma armastan sind ju nii palju. Ja näed ma olen täiesti rõõmus, üldse ei nuta, kuigi sa nii kauaks ära lähed," ja ta naeratas oma kõige armsamat naeratust. Just sellisena ta mehele meeldis. Rõõmsa, rahulolevana ja õnnelikuna.
Kui praam oli silmist kadunud keeras Margareth ka ennast minekule. Ian ulatas talle käe, et teda mitte jälle kipsi murdmas näha. Nad ronisisd pikast trepist üles ja jalutasid kodu poole.
Tekkis mingi uus rutiin. Hommikusöök. Jalutuskäik linna postkontorisse. Siis Margareth luges enamasti kuni lõunasöögini. Peale sööki tegelesi igaüks päevatoimetustega ja õhtul vaadati telekast uudiseid. Peaaegu igal õhtul helistas ka Iason ja neiu kuulis vähemalt ta häält. Kuigi peale kõne lõppu oli ta enamasti kurb. Margareth poleks mingi hinna eest tahtnud üksi, üles jahedasse ja pimedasse tuppa magama minna. Ta igatses nii tohutult kellegi lähedust ja lohutust. Umbes nädala kannatas ta vaikselt välja. Teine nädal muutus juba raskemaks. Õhtul peale telefoni kõnet istus neiu diivanil ja vaatas tühja pilguga telekat. Ta ei kuulnud ega näinud midagi. Käed olid tal kõvasti ümber põlvede. Ta oli nii seal üksi päris tükk aega. Mingi hetk hakkasid pisarad ta põlvedele langema. Ian seisis juba tükk aega ukse kõrval ja jälgis teda vaikselt. Päris raske oli kedagi nii kannatamas vaadata. Ta keeras vaikselt ringi ja väljus toast. Peagi lahkus ka Margareth.
Neiu tuju langes iga päevaga. Peaaegu võimatu oli ta käest naeratust välja pigistada. Ja kui veel selgus, et Iason peab nädala jagu kauemaks ära jääma. See viis Margarethi täiesti murdumispunktini.
Ian helistas õhtul Iasonile ja vestles temaga pikalt. Pärast kõnet läks Ian otsejoones Margarethi juurde ja võttis ta enda embusesse. Neiu surus ennast ta vastu, ise värisedes ja nuuksudes. Mees sättis ta pleedi sisse ja hoidis teda kaua-kaua.  Tasapisi Margareth rahunes. Ta sulges silmad, lõpuks oli tal jälle hea olla. Mees sättis ennast veidi, et neiu saaks paremini olla. Margareth hoidis oma kätt kõvasti ta peos. Ühel hetkel muutus neiu hingamine täiesti rahulikuks ja ta uinus. Magas sügavalt, ja seda üle pika aja. Hommikul ärgates leidis ta ennast endiselt diivanil Iani kaisust. Mees oli ärkvel ja vaatas talle oma sõbralike silmadega otsa.
"Tere hommikust kaunitar, kuidas magasid?" küsis mees naeratades.
Neiu silitas mehe rinda ja vastas talle otsa vaadates ausalt:
"Ma pole nii hästi maganud enam päris pikka aega."
Ian oli täiesti segaduses. Ta teadis, et see kõik mida ta tunneb on tegelikult keelatud. Ta ei oleks tohtinud ennast neiu läheduses nii hästi tunda. Aga ennast neiust eemal hoida oli väga raske.
Margareth muutus silmnähtavalt rahulikumaks. Kui tal tekkis igatsus läheduse järgi, läks ta lihtsalt Iani juurde, vaatas mehele oma armaste silmadega paluvalt otsa ja sai alati kallistuse omanikuks.
Vanatädi vaatas seda ja ainult muheles talle omasel moel.
Niimoodi enam-vähem rahulikult möödus veel üks nädalake.
Ian istus laua taga ja kirjutas. Ta kuulis, et Margareth jõudis koju. Kiired sammud läksid trepist üles. Siis kostus teisel korrusel kapiuste paukumist, sahtlite sahinat. Mees muutus murelikuks. Ta läks vaatama mis toimub.
Margarethi toa uks oli lahti ja mees nägi, et neiu pakkis asju. Ta loopis oma riideid ja muid asju lihtsalt kiirustades kohvrisse.
Mees astus tuppa.
Margareth purskas kohe kõik välja.
"Ma arvasin, et sa hoolid minust. Sa oleksid võinud ju mulle rääkida, kui nägid, et Iason seda ikka veel teinud ei ole. Ma tundsin ennast nii mannetuna seda alles külas kuuldes." rääkis neiu kiirustades. Ta üritas pärastlõunase praami peale jõuda.
Ian seisis talle aga ukse peale ette ja nõudis seletust.
"Kui ma hakkasin külast kodu poole tulema, kohtusin ma Iasoni pojaga ja Iasoni tulevase naisega."
Ian ei saanud veel ikka veel aru millest jutt.
"Üks naine tuli mu juurde ja ütles, et tema on Iasoni lapse ema. Uuris, kas võib meie poolt läbi astuda."seletas Margareth voodile istuma vajudes. "Ta andis mulle kirja ja pildid, mis pidid kõik ära seletama. Ja need seletasid tõesti kõik ära. Iason oli mitu aastat tagasi selle naisega koos olnud ja siis oli naine rasedaks jäänud. Iason, aga oli  peale lapse sündi naisest kui lapsest lahti öelnud. Naine oli siis lapse kaasa võtnud ja saarelt minema läinud." rääkis neiu värisedes. Ta ei nutnud ega halanud, ta oli sellest kõigest lihtsalt šokis. Iasn astus tema poole ja võttis kirja ja pildid. Ta istus neiu kõrvale ja asus lugema. Tasapisi hakkas talle see asi meenuma, sellest oli ju pea kuus aastat möödas. Ta tõusis ja jättis Margarethi voodile istuma. Kabinetis skännis ta need kirjad-pildid ja saatis Iasonile. Vähem kui 10minuti pärast helises telefon. Ian läks Margarethi otsima aga neiut ei olnud enam majas. Vaid ta kohver oli endiselt voodi kõrval põrandal.
Tore. Pime, külm, lumi, tuisk. Parim ilm enda ära kaotamiseks. Sadamasse polnud tal mõtet minna, sest enne järgmist õhtut praami ei läinud. Kuhu tal minna oli? Ianil hakkas juba külm, ta oli kiirel käigul läbi käinud nii külalistemaja, naabrid, laeva. Margarethist polnud aga jälgegi. Läbi tuisu paistis saare teises otsas majakas plinkimas. See oli neiu üks lemmik kohti. Ian astus läbi lume majaka suunas. Umbes poole tunni pärast jõudis ta kohale, aga Margarethi seal ei paistnud. Täiesti lootusetu tundus olukord. Kuidas ta läheb koju ja vastab telefoni, et neiu on kadunud - külma ja lumisesse öösse. Ta toetas ennast vastu lumist kiviaeda. Silmanurgast nägi ta mingit liikumist. Hoolega silmi pingutades nägi ta maast pisikest aurupahvakat tõusmas. Ta astus lähemale. Margareth lebas maas ja imetles majakakiiri läbi lumehelveste. Tal oli juba täiesti külm, aga ära minna ta ka ei tahtnud. Nii hea oli siin lamada, uni kippus peale. Ilus ja rahulik oli. Ian astus ta juurde ja varjas ilusa majakakiirtega kaunistatud lumesaju. Neiu sai isegi natuke pahaseks. Siis aga tõusis püsti ja hakkas kuulekalt koos mehega kodu poole vantsima.
Vanatädi oli ettenägelikult vanni sooja vett täis lasknud ja maarohu tee tõmbama pannud. Ian aitas Margarethil külmunud riided seljast võtta ja vanni pugeda. Kruusi teed jootis ka veel sisse. Seejärel läks ja helistas Iasonile, kes oli juba lootust kaotamas.
Neiu värises öö otsa, kuigi tal oli kuhi tekke peal. Hommikuks tõusis tal juba korralik palavik ja teisel päeval viis arst ta kopsupõletikuga külasse haigemajja.
Iason oleks kohe kohale tormanud, aga Ian seletas, et arsti sõnul on kõik need vaid ettevaatus abinõud.

6. Peatükk. Mõned mured.

Torm vaibus ja laevad suundusid uuesti merele. Laeval kehtisid omad reeglid. Iason oli endiselt kapten. Kodus võis kogu elu ümber Margarethi keerelda aga laeval pidi ta kaptenile
kuuletume. Tegelikult oli mees neiu tööga rahul, mis oli kiire ja täpne. Ainuke asi oli, et neiu kippus oma kogenematusega merel tihti ohtu sattuma. Ta ei osanud kõiki ohte näha ja mere, ning laeva käitumist ennetada. Õhtuks oli ta ainuüksi enese laevatekil paigal hoidmisest väsinud. Lisaks veel pidev jooksev töö. Ühesõnaga koju läks ta jalga jala ette tõstes, mehe käeotsas rippudes. Õnneks ootas teda alati kodus soe vann ja kaetud laud.
Ilma erilise tormita möödus lausa kaks nädalat. Ikka hommikupimeduses merele ja saak laeva ja võrgud uuesti vette ja laev kalasadamasse tühjaks ja uuesti kodusadamasse õhtupimeduses tagasi.
Ilmajaam lubas jällegi lähenevat tormi, aga laevastik arvas, et jõuab veel korra merele käia. Esimene osa päevast oli päris talutav, siis hakkas aga lainekõrgust päris kõvasti kergitama. Taevast sadas alla jällegi igasugust kraami, nii vihma, lörtsi kui ka lund. Tuul oli ammu tormi mõõtmed ületanud. Laev kõikus nagu kork lainetel. Suunduti laadungit maha panema. Neiu nägi, kuidas mingi laevalt lahti pääsenud kolakas tema poole lendas. Ta jõudis vaid käe tõsta, enne kui see ta kätt ja pead tabas. Hoop oli päris tugev, Margarethil õnnestus vaevu jalule jääda. Üks laevameestest tuli tema poole, ja juhatas ta kapteni juurde. Neiu tundis kuidas midagi soojemat kui vihm mööda ta nägu alla voolas. Käsi valutas metsikult ja pea kumises. Iasoni nagu muutus üsna kaameks, kui ta Margarethi nägi. Ta andis juhtimise oma abile üle ja suundus koos neiuga alla. Mees pidi teda päris kõvasti toetama, et neiu kokku ei kukuks. Esmaabi kapist kuhi sidemeid, märjad riided seljast ja pikali. Mees surus sidemerulli vastu neiu otsaesist, ise samal ajal raadiosaatjast kiirabi laevale vastu tellides. Ta üritas Margarethile rahulikult naeratada. Neiu proovis järjekindlalt oma kätt pea juurde tõsta ja haava katsuda. Parem käsi hakkas randmest paistetama. Üks sidemerull teise järel niiskus verest. Õnneks jõuti sadamasse. Neiu toimetati esmaabisse. Otsaees õmmeldi sügav haav kinni, käsi pandi randmest lahasesse, tuvastati peapõrutus. Alles päris öösel pääses laev ja meeskond sadamast kodu poole liikuma. Kui väljas hakkas juba natuke valgemaks minema jõuti lõpuks kodusadamasse. Neiu magas laevas, uimastatud valuvaigistitest. Ta ei teagi, kuidas ta koju voodisse jõudis. Iason üritas pikast ja kurnavast ööst metsikus tormis veidi puhata, aga Margaret põdes oma vigastusi ikka täiega. Nii et lõpuks võtsid vanatädi ja Ian ta põetamise üle ja Iason sai natukeseks puhkama minna.
Neiul oli ikka päris paha olla. Ta suutis selle suure oksendamise kõrval vaid vaevu piisavalt juua. Valuvigistitel polnud mõtet, sest ta oksendas need nii ehk naa välja. Õhtupoole läks ta olemine õnneks juba veidi paremaks. Ta sai rahulikult magada.
Järgmine hommik tuli kohalik arst teda vaatama, võttis sideme pea ümbert ära ja puhastas haava. Neiu ei jaksanud isegi valu eest vastu puigelda. Arst kiitis, et õnneks pole vähemalt palaviku tekkinud. Mingeid süste aga pidi ta ikka kahe nädala jooksul iga päev saama, et põletik ei tekiks või mis iganes see arst seletas. Oi kuidas kaks meest ta eest kogu oma hingest hoolitsesid. Kui tal poleks luumurdu ja peapõrutust olnud, oleks ta ennast väga-väga õnnelikuna tundnud. Praegu suutis Margareth aga vaid hädiselt meestele vastu naeratada. Ta magas väga palju ja see pidi arsti sõnul väga hea olema.
Iason läks tormi vaibudes uuesti merele tagasi. Vahepeal oli laev verejälgedest puhtaks pestud ja ajutiselt uus inimene Margarethi asemele leitud. Ian ja vanatädi jäid neiu eest hoolitsema.
Ian üllatus pidevalt, kui arukas ja huvitav vestluskaaslane neiu oli. Naised, kellega ta seni kokku oli puutunud olid enamasti vaid diivanikaunistused olnud.
Nädalapärast lubas arst neiu juba väikesele jalutuskäigule. Margareth polnud seni veel ennast peeglist soovinud näha. Hambaid pesi peegli ees alati silmad kinni. Juuste kammimiseks peegli ette ei läinud. Ta kartis oma peegelpilti. Side oli eemaldatud ja asendatud pika plaastriga. Jalutuskäigu sättis ta nii, et sai laevale vastu minna. Enne uksest väljumist libises pilk ka üle peegli, hirmuäratavalt pikk oli see plaaster ikka ta otsaees. Neiu raputas pead, et hirmust lahti saada. Ian läks temaga koos välja, sest arst ei lubanud tal üksi minna. Õues oli õhuke lumekiht, hämar ja jahe. Lumehelbed langesid neiu juustele ja näole. Neiu väristas õlgu. Ühe käe sai ta taskusse panna, aga kipsis käe sõrmed kippusid külmetama. Ta üritas hingeõhuga oma sõrmi soojendada. Aga see aitas vaid hetkeks.
"Palun anna onma käsi siia," lausus Ian vaikselt, kui oli neiu pingutusi veidi aega jälginud. Ta võttis külmetavad sõrmed oma sooja pihku. Nad jalutasid sadama poole. Ian oli pikka kasvu ja ehtsa meremehe moodi lihaselise kehaehitusega. Margaret tema kõrval aga nagu pisike armas lumeingel. Laev jõudid peaaegu nendega üheaegselt sadamasse. Meremehed tervitasid neid sõbralikult ja küsisid kuidas merikiisul(nii nad kutsusid Margarethi) paranemine edeneb. Iasonil oli hea meel Margarethi nähes. Ta kallistas ja suudles teda päris hoolega. Ian vaatas laevas ringi, polnud ta ju pea aasta enam ühegi kalalaeva pardal olnud.
Peagi sai sügisene püügihooaeg läbi ja laevad pandi sadamasse talvekorterisse.
Margareth käis arsti juures niite välja võtmas ja sai arstilt mingi armi vähendava ja põrguliku valu tekitava kreemi. Samal päeval leidsid mehed ta peegli eest pisaraid valamas. Kui ta mehi märkas, tormas ta Iasoni sülle.
"Ütle palun, et sa mind ikkagi edasi armastad, isegi siis kui ma nüüd nii kole olen," prahvatas ta läbi pisarate. Mees naeratas.
"Oi kallikene, ma armastan sind isegi praegu kui sa nii võrratult ilus oled, "lausus Iason pisaraid tema näolt ära pühkides.
Neiu piinas ennast selle kreemiga usinalt, mingil määral see ju ka armi vähendas. Aga Margarethi meelest oli see ikka suur ja inetu. Mehed pidid päris palju talle seletama, et ta on endiselt ilus. Iason suudles ta otsaesist üsna usinalt.
Esimesteks puhkuse nädalateks oli neil päris palju plaane tehtud. Mehe sugulasi pidid külastama, naabersaarel talvist telkimist katsetama, neiu käelt kipsi eemaldamise peo korraldama ja veel palju muud.
Hommikul tuli Iason postkontorist kaenlas suur mapp paberitega. Ta kutsus Margarethi oma kabineti ja siis veidi aja pärast saabus maavärin neiu pettunud hüüatuste näol. Ian kuulis vaid lausekatkeid; aga sa lubasid, ma ju hakkan sust puudust tundma, miks nii kauaks, Ian ei ole ju sina, me pidime ju koos minema jne.  Lõpuks tormas neiu kabinetist ja otse esikusse. Ta haaras nagist mantli ja pistis kingad jalga. Välisuks paugatas kinni. Iason tuli suurde tuppa ja seletas ära, et ta peab oodatust kaks nädalat varem juba mandrile uuendus kursustele minema. Ta laiutas vaid käsi ja näitas dokumentide pakki, mis vajas täitmist. Ian noogutas ja läks ise välja Margarethi otsima.
Mees oli oma kirjutuslaua taga süvenenud kui telefon helises.
"Ma jäin kahe sammu jagu hiljaks et teda kukkumast takistada Nii et võid tulla pidulikule katkise kipsi eemaldamisele ja uue kipsi paigaldamisele," lausus Ian. Iason tõusis ja pani riidesse.
Arst näitas röntgenpilti, millel oli selgesti näha uuesti tekkinud mõra. Ta soovis "õnne" uue kipsi puhul. Margareth nägi välja nagu väike äikesepilv. Ta oli nii oodanud, et saab käe vabaks ja Iasoniga koos aega viita. Nüüd olid aga kõik plaanid korstnasse jooksnud.
Tagasiteel koju, ladus neiu kõik lagedale. Iason seletas ja seletas. Isegi kui Margareth aru sai, et mees peab tõesti kohe mandrile minema ei suutnud ta sellega kuidagi leppida.
"Ma tahtsin nii väga sinuga koos olla. Asju koos teha. Hommikul sinuga koos voodis olla. Sinuga telkima minna, " seletas neiu pettunult.
"Ian jääb ju sinu juurde, siis sa ei ole ju üksi, ja vanatädi on ka." üritas mees teda rahustada.
"Ma ei taha Ian`i, ma ei taha TEDA, ta ei ole ju sina," nuuksus Margareth juba üsna valjusti. Ian tundis ennast päris ebamugavalt, seda kõike kuuldes.
Vaikides jõuti koju.

Neiu koputas Ian`i uksele. Ta oli vannis käinud ja maha rahunenud. Kipsi oli kilest välja harutanud ja seejärel kaks pikka kirja kirjutanud. Margareth astus uksest sisse. Ian seisis akna all ja vaatas pimedusse. Neiu läks vaikselt tema juurde, tal oli häbi ja paha tunne. Ta pani käed ümber mehe kaela ja kallistas teda.
"Palun anna mulle andeks. Mul on sind tegelikult väga vaja, ma ei kujuta enam oma elu ilma sinuta ette," rääkis ta üsna vaikselt. Ta vaatas mehele otse silma ja pisarad voolasid üle ta põskede nähes mehe pilku. "Sa ei kujuta ette, kui kahju mul on. Ma pole kunagi kellegile nii haiget teinud kui sulle."
"Mul on tõesti nii-nii väga kahju," jätkas ta pärast väikest pausi.
Ian vaatas talle otsa ja ta silmad leebusid.
"Tegelikult ma tean, et sul on kahju ja sa olid raskes olukorras neid sõnu öeldes," rääkis mees rahulikult ja lohutavalt. Ta kuivatas pöidlaga pisaraid neiu näolt. Margareth naeratas vaevumärgatavalt.
Neiu ulatas talle kirja, mille oli just äsja oma toas kirjutanud.
"See on nii igaks juhuks, et sa ikka päris tõesti aru saaks kui kahju mul on," lausus Margareth ja lahkus toast.
Mees pani voodi kohal lambi põlema ja istus asemele. Ta luges. Käekiri oli ilus ja kirjasisu erakordne. Ta luges veel kohe teist korda. Seejärel vajus mõttesse.

Neiu läks aga Iasonit otsima. Ta leidis mehe kabinetist. Koputas ja astus sisse. Iason istus laua taga ja täitis ikka veel dokumente. Neiu seisatas hetkeks ja vaatas oma armast meest. Margareth astus mehe tooli kõrvale, mees pööras ennast, et neiu saaks talle sülle istuda.
Iason kallistas teda ja seejärel vaata ta uut lumivalget kipsi ümber käe.
"Ma olin nii jube isekas. Ma tean, et see koolitus on sulle nii tähtis.  Ja ma oskan ju ise ka enda aega sisustada. Sa ei pea muretsema, küll ma hakkama saan," seletas Margareth kiiresti. Ta surus oma huuled vastu mehe ühte põske, seejärel vastu teist põske. Seejärel oli järg mehe huulte käes. Mehele meeldis selline leppimine. Ta vastas meelsasti neiu suudlusele.
Neiu otsis välja oma teise kirja ja ulatas selle Iasonile. Mees vaatas kirja imestunult.
"See on selleks, et sa aru saaks kui väga inetult ma sinuga käitusin ja kui väga kahju mul on. Ja kui palju ma vabandust sinu käest palun ja kõik muu ka veel." Seletas neiu meest uuesti suudeldes. Seejärel väljus ta kabinetist ja suundus kööki toimetama.
Õhtusöök algas vaikuses. Alles tasapisi saadi veidi hoogu sisse. Mehed olid mõtetes oma kirjade üle, neiu ootas, et ta lõplikult andeks saaks.
Vanatädi uuris, miks neiul uus kips on. Seletuseks sai naljatledes kõlanud vastuse, et suvekingadega ei maksa lumme sumpama ja jääle uisutama minna.

5. Peatükk. Nii mõnigi saab veel üllatuse osaliseks.

Välisuksele kostus koputus. Mees eemaldas ennast vastumeelselt neiust, kes oli endiselt vaid vannilinasse keeratud. Iason läks trepist alla ust avama ja neiu suundus oma tuppa magamisriideid panema. Napp, käsitööna valmistatud öösärk, heegeldatud jakk ja mõnusad valged pitsilised sokid. Armas ja piisavalt paljastav riietus. Margareth suundus treppist alla köögi poole, ta astus köögiuksest sisse ja jäi nagu soolasammas seisma. Köögis oli lisaks Iasonile veel üks võõras mees. Neiu märkas, et mees kandis kirikuõpetajale omast kraed. Neiu punastas ja tahtis köögist välja minna, aga selleks hetkeks oli Iason juba tema juurde jõudnud ja takistas tal lahkumist. Neiu oli sunnitud mehe sõpra kättpidi tervitama, hoolimata oma hetke riietusest.Tegelikult nägi ta ju nii pagana armas välja, et isegi mehe kirikuõpetajast sõber Ian jäi hetke vältel teda imetlevalt vaatama. Midagi sellist ei osanud ta küll oma sõbra juurde minnes eest leida. Neiu valas endale tassi kakaod ja suutis ennast selle aja jooksul veidi koguda. Iason oli olukorraga igati rahul. Oma kohale laua taga, sai neiu vaid jällegi üle mehe ronides. Mees toetas teda hoolitsevalt. Neiu oli endiselt vaikne, ta ei osanud praeguses seltskonnas midagi tarka - enda arvates öelda. Ta vaid kuulas meeste vestlust. Teemaks nagu ikka poliitika, sest valimised olid aktuaalsed ja pidid nendesuguste maa ja mere inimeste saatusesse suuri muudatusi tooma. Neiu vaatas oma riideid, meeste pilke endal ja lausus vaguralt: "Juba piiblis on ju öeldud, et riie ei riku meest." Mehed vaatasid üksteisele otsa ja purskasid mõlemad pea korraga valjusti naerma. Neiu vaatas neid veidi kohkunud ilmel. Iason pani talle käe kaitsvalt ümber ja siis ühines juba neiu ka naeruga. Nad naersid nii kõvasti, et tagant toast tuli vanatädi vaatama, mis lahti.
Margareth aitas vanatädil viimased nõud kappi panna ja suundus siis suurde tuppa. Mehed istusid diivanil ja vaatasid telekast valimisdebatti. Neiu seisis nõutult paigal - raamat käes. Mis ta siis nüüd pidi tegema, kas üles oma tuppa minema? Mees märkas teda ja kutsus enda juurde. Neiu pidi ennast kahe mehe vahele istuma sättima. Iason pani talle sooja pleedi ümber. Neiu ei suutnud telekat vaadata vaid hakkas raamatut lugema. Mingi hetk hakkas aga uni võimust võtma. Ta toetas ennast mõnusamalt vastu diivani seljatuge, suutis vaevu raamatut üleval hoida. Mees vaatas tema ponnistusi ennast ärkvel hoida. Nii mõnus oli silmad vähemalt korraks kinni panna. Iason pani vaikselt käe ümber neiu õlgade. Keeras ennast paremasse asendisse ja neiu pea vajus pehmelt ta õlale. Jalad sättis neiu ka konksu ja hästi mehe vastu. Hämmastav, kuidas mehe lähedus nii rahustavalt ja turvaliselt mõjus. Iason tundis neiu rahuliku hingamist. Sõber vaatas teda ja noogutas rahulolevalt.
Mehed süvenesid uuesti poliitikasse. Margareth sättis ennast veel rohkem mehe kaissu.
Mingil hetkel pöördus aga sõber mehe poole.
"Uskumatu, et selline armas ilmutis, siia saarele on tee leidnud." lausus ta vaikselt.
"See sama mõte on eimesema hommikul ja viimasema õhtul mu peas. Mõnikord pean ma selles veendumiseks lausa teda puudutama. Hirm on, et ta osutub unenäoks." Mees silitas neiu pikki juukseid ja unesooja nägu. Margareth naeratas talle läbi une. 
Ian sättis ennast sujuvalt nende ellu. Ta oli juba aastaid tegelikult Iasoni majas ühes toas elanud. Vahepeal oli veidi aega mööda ilma kolanud ja oma kutsumuse leidnud. Ennistel aegadel olid nad koos ühes laevastikus erinevatel laevadel kaptenitena leiba teeninud. Mingi hetk oli aga, ühel neist villand saanud ja maailm kutsuma hakanud. Nii see mehine meremees oma tee Jumala juurde leidis. Kas omal soovil või Jumala tahtel, määrati ta just oma kodusaarele kirikusse tööli. Tema endine tuba ootas teda puutumatuna. Tegelikult oli ka Iasonil hea meel, et sõber tagasi jõudis.
Niisiis, hommikul peale pesu, kööki saabudes - leidid neiu köögist laua tagant ühe mehe asemel kaks. Nagu tal kombeks oli, sai pliidi juures askeldav vanatädi "tere hommikust" põsemusi. Seejärel suundus neiu Iasoni poole ja ka mees sai tavapärase põsemusi. Margareth jäi nõutult seisma, hingas sügavalt sisse ja läks ja andis ka teisele mehele põsele musi "Tere hommikust."

4, Peatükk. Rahu keset tormi.

Mees vaatas aknast välja, ei olnud mingeid märke, et torm vaibuma hakkaks. Taevast kallas alla vahelduvalt vihma, rahet ja lörtsi. Üksikud puud väljal aedade vahel olid tormist lookas. Tavaliselt muutus mees sellise tormiga rahutuks. Tundis pettumust, et ei saanud merele. Mõtles palju aega läks raisku. Aga nüüd, praegu - oli ta rahulik. Ta näol oli näha rahulolu. Neiu istus ta selja taga diivanil ja luges raamatut. Mees pöördus ja läks, ning istus Margarethi kõrvale. Ta vaatas kuidas neiu silmad raamatu ridasid lugedes liikusid. Neiu naeratas - tundes, et mees teda vaatab. Mees silitas Margarethi põske, neiu pööras aeglaselt silmad raamatult mehele. Ta vaatas Iasonile otsa, ootas. Ootas, et mees seletaks, miks pidi ta raamatu lugemise lõpetama.
"Ma tean, et ilm on jube, aga mis arvad ühest vesisest jalutuskäigust," küsis mees Margarethi põske edasi silitades.
Neiu surus oma põse vastu mehe peopesa ja noogutas.
Margareth otsis üles oma soojemad riided. Kampsun ja soojad retuusid. Lühike kootud kleit ja kapuutsiga mantel. Kootud müts ja kõrgesäärega saapad. Kõik see sai selga topitud ja lisaks veel pikk sall ümber kaela keritud. Ta arvas, et nüüd peaks olema piisav kaitse väljas tujutseva ilma vastu. Uksest õue astudes viskas esimene tuulehoog sahmaka vett näkku. Mees sättis neiule kapuutsi pähe, ta naeratas ja kuivatas neiu nina mööda alla voolava vihmanire. Margareth ei pannud kindaid kätte, ühe käe surus ta sügavale mantlitaskusse ja teise poetas mehe suurde ja sooja pihku. 
Nad rääkisid vähe, sel jalutuskäigul - torm mühises kõrvus ja vihm tahtis avatud suust sisse voolata. Tegelikult piisas ju lähedusest ja sellest suurest soojast käest, mis neiu kätt kindlalt hoidis.

Peagi jõudsid nad majaka juurde. Mees toetas oma selja vastu majaka seina. Eemal paistis vahutav ja möllav veteavarus. Margareth seisis mehe juurde, päris vastu Iasoni keha. Mees pani käed neiu ümber. Iason laskis ennast põlvist veidi madalamaks. Vaatas neiule otsa. Et meest suudelda, pidi neiu päris kikivarvule tõusma. Ja seal, sel hetkel, selles metsikult möllavas tormis, sündis nende esimene suudlus. Vihmamärg ja tormikülm, aga ikkagi täiesti meeldejääv ja esmakordne. Mees pani käe neiu kapuutsi alla kaelale ja hoidis neiu pead enda ligidal. Ta oleks jäänud veel kauaks Margarethi suudlema, aga neiu kippus värisema. Külm ja vihm kippusid kogu keha külmavärinatega katma. Isegi suudluse magus erutus ei suutnud tuhmistada tormi ja külma võimu. Vastumeelselt lõpetas mees suudluse. Ta vaatas neiule otsa, naeratas rahulolevalt ja võttis uuesti neiu käe oma kätte.
Koju jõudes olid nad päris läbi vettinud. Mees oli selliste ilmadega harjunud, ta pani vaid selga kuivad riided ja oligi kogu torm unustatud. Neiu huuled olid jälle sinaka varjundiga ja varbad külmast valged.  Soe vesi voolas pahinal vanni, kergitades ilusaid vahukuhilaid. Mees keeras kraani kinni. Neiu sõrmeviibutuse peale keeras mees korraks selja. Margareth puges rahulolevalt vanni. 
"Tegelikult ma vaid selle sooja vanni pärast sind armastangi, " lausus neiu rahulikult.
Mees tõstis pea ja vaatas talle küsivalt otsa.
"Mis sa ütlesid?"
Neiu naeratas ja vaatas mehele avalalt otsa.
"Ma ütlesin, et mulle meeldib vannis käia," vastas ta kelmikalt.
Mees vaatas talle endiselt tõsiselt otsa. Margareth raputas vaid pead ja vaatas akna poole.
Nad vaikisid, kuni neiu vees mõnules. Mees oli mõtetes ja neiu ehitas vahust losse. Iason vaatas tema ehitus püüdlusi hajameelselt.
Hetk veel ja neiu tüdines. Ta puhus oma vahulossid mehe poole lendu ja palus endale rätikut. Mees tuli ta juurde rätikuga, neiu tõusis aeglaselt vannist, vahutorte kehalt maha lükates. Iason keeras talle suure vannilina hoolega ümber. Neiu pani käed ümber mehe kaela, ise seistes veel vanni ees oleval väikesel pingil. Ta vaatas mehele otse silma:
"Ma armastan sind. Seda isegi siis, kui sul poleks ei vanni ega seal sees sooja vett."
Mees suudles teda pikalt ja mõnuga. Ta silitas neiu märgi juukseid ja pehmeid õlgu.