Margareth seisis lumises sadamas ja lehvitas järgi eemalduvale praamile. Iason seisis praamil ja nägi teda seal seni, kuni praam avamerele keeras. Kuna neiu ei jäänud nuttes ja halades üksi koju, siis oli tal kergem lahkuda. Mees oli kindel, et need mõned nädalad mööduvad kiiresti. Lahkumismuside ja kallide vahele sosistas neiu Iasonile kõrva."Ma armastan sind ju nii palju. Ja näed ma olen täiesti rõõmus, üldse ei nuta, kuigi sa nii kauaks ära lähed," ja ta naeratas oma kõige armsamat naeratust. Just sellisena ta mehele meeldis. Rõõmsa, rahulolevana ja õnnelikuna.
Kui praam oli silmist kadunud keeras Margareth ka ennast minekule. Ian ulatas talle käe, et teda mitte jälle kipsi murdmas näha. Nad ronisisd pikast trepist üles ja jalutasid kodu poole.
Tekkis mingi uus rutiin. Hommikusöök. Jalutuskäik linna postkontorisse. Siis Margareth luges enamasti kuni lõunasöögini. Peale sööki tegelesi igaüks päevatoimetustega ja õhtul vaadati telekast uudiseid. Peaaegu igal õhtul helistas ka Iason ja neiu kuulis vähemalt ta häält. Kuigi peale kõne lõppu oli ta enamasti kurb. Margareth poleks mingi hinna eest tahtnud üksi, üles jahedasse ja pimedasse tuppa magama minna. Ta igatses nii tohutult kellegi lähedust ja lohutust. Umbes nädala kannatas ta vaikselt välja. Teine nädal muutus juba raskemaks. Õhtul peale telefoni kõnet istus neiu diivanil ja vaatas tühja pilguga telekat. Ta ei kuulnud ega näinud midagi. Käed olid tal kõvasti ümber põlvede. Ta oli nii seal üksi päris tükk aega. Mingi hetk hakkasid pisarad ta põlvedele langema. Ian seisis juba tükk aega ukse kõrval ja jälgis teda vaikselt. Päris raske oli kedagi nii kannatamas vaadata. Ta keeras vaikselt ringi ja väljus toast. Peagi lahkus ka Margareth.
Neiu tuju langes iga päevaga. Peaaegu võimatu oli ta käest naeratust välja pigistada. Ja kui veel selgus, et Iason peab nädala jagu kauemaks ära jääma. See viis Margarethi täiesti murdumispunktini.
Ian helistas õhtul Iasonile ja vestles temaga pikalt. Pärast kõnet läks Ian otsejoones Margarethi juurde ja võttis ta enda embusesse. Neiu surus ennast ta vastu, ise värisedes ja nuuksudes. Mees sättis ta pleedi sisse ja hoidis teda kaua-kaua. Tasapisi Margareth rahunes. Ta sulges silmad, lõpuks oli tal jälle hea olla. Mees sättis ennast veidi, et neiu saaks paremini olla. Margareth hoidis oma kätt kõvasti ta peos. Ühel hetkel muutus neiu hingamine täiesti rahulikuks ja ta uinus. Magas sügavalt, ja seda üle pika aja. Hommikul ärgates leidis ta ennast endiselt diivanil Iani kaisust. Mees oli ärkvel ja vaatas talle oma sõbralike silmadega otsa.
"Tere hommikust kaunitar, kuidas magasid?" küsis mees naeratades.
Neiu silitas mehe rinda ja vastas talle otsa vaadates ausalt:
"Ma pole nii hästi maganud enam päris pikka aega."
Ian oli täiesti segaduses. Ta teadis, et see kõik mida ta tunneb on tegelikult keelatud. Ta ei oleks tohtinud ennast neiu läheduses nii hästi tunda. Aga ennast neiust eemal hoida oli väga raske.
Margareth muutus silmnähtavalt rahulikumaks. Kui tal tekkis igatsus läheduse järgi, läks ta lihtsalt Iani juurde, vaatas mehele oma armaste silmadega paluvalt otsa ja sai alati kallistuse omanikuks.
Vanatädi vaatas seda ja ainult muheles talle omasel moel.
Niimoodi enam-vähem rahulikult möödus veel üks nädalake.
Ian istus laua taga ja kirjutas. Ta kuulis, et Margareth jõudis koju. Kiired sammud läksid trepist üles. Siis kostus teisel korrusel kapiuste paukumist, sahtlite sahinat. Mees muutus murelikuks. Ta läks vaatama mis toimub.
Margarethi toa uks oli lahti ja mees nägi, et neiu pakkis asju. Ta loopis oma riideid ja muid asju lihtsalt kiirustades kohvrisse.
Mees astus tuppa.
Margareth purskas kohe kõik välja.
"Ma arvasin, et sa hoolid minust. Sa oleksid võinud ju mulle rääkida, kui nägid, et Iason seda ikka veel teinud ei ole. Ma tundsin ennast nii mannetuna seda alles külas kuuldes." rääkis neiu kiirustades. Ta üritas pärastlõunase praami peale jõuda.
Ian seisis talle aga ukse peale ette ja nõudis seletust.
"Kui ma hakkasin külast kodu poole tulema, kohtusin ma Iasoni pojaga ja Iasoni tulevase naisega."
Ian ei saanud veel ikka veel aru millest jutt.
"Üks naine tuli mu juurde ja ütles, et tema on Iasoni lapse ema. Uuris, kas võib meie poolt läbi astuda."seletas Margareth voodile istuma vajudes. "Ta andis mulle kirja ja pildid, mis pidid kõik ära seletama. Ja need seletasid tõesti kõik ära. Iason oli mitu aastat tagasi selle naisega koos olnud ja siis oli naine rasedaks jäänud. Iason, aga oli peale lapse sündi naisest kui lapsest lahti öelnud. Naine oli siis lapse kaasa võtnud ja saarelt minema läinud." rääkis neiu värisedes. Ta ei nutnud ega halanud, ta oli sellest kõigest lihtsalt šokis. Iasn astus tema poole ja võttis kirja ja pildid. Ta istus neiu kõrvale ja asus lugema. Tasapisi hakkas talle see asi meenuma, sellest oli ju pea kuus aastat möödas. Ta tõusis ja jättis Margarethi voodile istuma. Kabinetis skännis ta need kirjad-pildid ja saatis Iasonile. Vähem kui 10minuti pärast helises telefon. Ian läks Margarethi otsima aga neiut ei olnud enam majas. Vaid ta kohver oli endiselt voodi kõrval põrandal.
Tore. Pime, külm, lumi, tuisk. Parim ilm enda ära kaotamiseks. Sadamasse polnud tal mõtet minna, sest enne järgmist õhtut praami ei läinud. Kuhu tal minna oli? Ianil hakkas juba külm, ta oli kiirel käigul läbi käinud nii külalistemaja, naabrid, laeva. Margarethist polnud aga jälgegi. Läbi tuisu paistis saare teises otsas majakas plinkimas. See oli neiu üks lemmik kohti. Ian astus läbi lume majaka suunas. Umbes poole tunni pärast jõudis ta kohale, aga Margarethi seal ei paistnud. Täiesti lootusetu tundus olukord. Kuidas ta läheb koju ja vastab telefoni, et neiu on kadunud - külma ja lumisesse öösse. Ta toetas ennast vastu lumist kiviaeda. Silmanurgast nägi ta mingit liikumist. Hoolega silmi pingutades nägi ta maast pisikest aurupahvakat tõusmas. Ta astus lähemale. Margareth lebas maas ja imetles majakakiiri läbi lumehelveste. Tal oli juba täiesti külm, aga ära minna ta ka ei tahtnud. Nii hea oli siin lamada, uni kippus peale. Ilus ja rahulik oli. Ian astus ta juurde ja varjas ilusa majakakiirtega kaunistatud lumesaju. Neiu sai isegi natuke pahaseks. Siis aga tõusis püsti ja hakkas kuulekalt koos mehega kodu poole vantsima.
Vanatädi oli ettenägelikult vanni sooja vett täis lasknud ja maarohu tee tõmbama pannud. Ian aitas Margarethil külmunud riided seljast võtta ja vanni pugeda. Kruusi teed jootis ka veel sisse. Seejärel läks ja helistas Iasonile, kes oli juba lootust kaotamas.
Neiu värises öö otsa, kuigi tal oli kuhi tekke peal. Hommikuks tõusis tal juba korralik palavik ja teisel päeval viis arst ta kopsupõletikuga külasse haigemajja.
Iason oleks kohe kohale tormanud, aga Ian seletas, et arsti sõnul on kõik need vaid ettevaatus abinõud.
No comments:
Post a Comment