6. Peatükk. Mõned mured.

Torm vaibus ja laevad suundusid uuesti merele. Laeval kehtisid omad reeglid. Iason oli endiselt kapten. Kodus võis kogu elu ümber Margarethi keerelda aga laeval pidi ta kaptenile
kuuletume. Tegelikult oli mees neiu tööga rahul, mis oli kiire ja täpne. Ainuke asi oli, et neiu kippus oma kogenematusega merel tihti ohtu sattuma. Ta ei osanud kõiki ohte näha ja mere, ning laeva käitumist ennetada. Õhtuks oli ta ainuüksi enese laevatekil paigal hoidmisest väsinud. Lisaks veel pidev jooksev töö. Ühesõnaga koju läks ta jalga jala ette tõstes, mehe käeotsas rippudes. Õnneks ootas teda alati kodus soe vann ja kaetud laud.
Ilma erilise tormita möödus lausa kaks nädalat. Ikka hommikupimeduses merele ja saak laeva ja võrgud uuesti vette ja laev kalasadamasse tühjaks ja uuesti kodusadamasse õhtupimeduses tagasi.
Ilmajaam lubas jällegi lähenevat tormi, aga laevastik arvas, et jõuab veel korra merele käia. Esimene osa päevast oli päris talutav, siis hakkas aga lainekõrgust päris kõvasti kergitama. Taevast sadas alla jällegi igasugust kraami, nii vihma, lörtsi kui ka lund. Tuul oli ammu tormi mõõtmed ületanud. Laev kõikus nagu kork lainetel. Suunduti laadungit maha panema. Neiu nägi, kuidas mingi laevalt lahti pääsenud kolakas tema poole lendas. Ta jõudis vaid käe tõsta, enne kui see ta kätt ja pead tabas. Hoop oli päris tugev, Margarethil õnnestus vaevu jalule jääda. Üks laevameestest tuli tema poole, ja juhatas ta kapteni juurde. Neiu tundis kuidas midagi soojemat kui vihm mööda ta nägu alla voolas. Käsi valutas metsikult ja pea kumises. Iasoni nagu muutus üsna kaameks, kui ta Margarethi nägi. Ta andis juhtimise oma abile üle ja suundus koos neiuga alla. Mees pidi teda päris kõvasti toetama, et neiu kokku ei kukuks. Esmaabi kapist kuhi sidemeid, märjad riided seljast ja pikali. Mees surus sidemerulli vastu neiu otsaesist, ise samal ajal raadiosaatjast kiirabi laevale vastu tellides. Ta üritas Margarethile rahulikult naeratada. Neiu proovis järjekindlalt oma kätt pea juurde tõsta ja haava katsuda. Parem käsi hakkas randmest paistetama. Üks sidemerull teise järel niiskus verest. Õnneks jõuti sadamasse. Neiu toimetati esmaabisse. Otsaees õmmeldi sügav haav kinni, käsi pandi randmest lahasesse, tuvastati peapõrutus. Alles päris öösel pääses laev ja meeskond sadamast kodu poole liikuma. Kui väljas hakkas juba natuke valgemaks minema jõuti lõpuks kodusadamasse. Neiu magas laevas, uimastatud valuvaigistitest. Ta ei teagi, kuidas ta koju voodisse jõudis. Iason üritas pikast ja kurnavast ööst metsikus tormis veidi puhata, aga Margaret põdes oma vigastusi ikka täiega. Nii et lõpuks võtsid vanatädi ja Ian ta põetamise üle ja Iason sai natukeseks puhkama minna.
Neiul oli ikka päris paha olla. Ta suutis selle suure oksendamise kõrval vaid vaevu piisavalt juua. Valuvigistitel polnud mõtet, sest ta oksendas need nii ehk naa välja. Õhtupoole läks ta olemine õnneks juba veidi paremaks. Ta sai rahulikult magada.
Järgmine hommik tuli kohalik arst teda vaatama, võttis sideme pea ümbert ära ja puhastas haava. Neiu ei jaksanud isegi valu eest vastu puigelda. Arst kiitis, et õnneks pole vähemalt palaviku tekkinud. Mingeid süste aga pidi ta ikka kahe nädala jooksul iga päev saama, et põletik ei tekiks või mis iganes see arst seletas. Oi kuidas kaks meest ta eest kogu oma hingest hoolitsesid. Kui tal poleks luumurdu ja peapõrutust olnud, oleks ta ennast väga-väga õnnelikuna tundnud. Praegu suutis Margareth aga vaid hädiselt meestele vastu naeratada. Ta magas väga palju ja see pidi arsti sõnul väga hea olema.
Iason läks tormi vaibudes uuesti merele tagasi. Vahepeal oli laev verejälgedest puhtaks pestud ja ajutiselt uus inimene Margarethi asemele leitud. Ian ja vanatädi jäid neiu eest hoolitsema.
Ian üllatus pidevalt, kui arukas ja huvitav vestluskaaslane neiu oli. Naised, kellega ta seni kokku oli puutunud olid enamasti vaid diivanikaunistused olnud.
Nädalapärast lubas arst neiu juba väikesele jalutuskäigule. Margareth polnud seni veel ennast peeglist soovinud näha. Hambaid pesi peegli ees alati silmad kinni. Juuste kammimiseks peegli ette ei läinud. Ta kartis oma peegelpilti. Side oli eemaldatud ja asendatud pika plaastriga. Jalutuskäigu sättis ta nii, et sai laevale vastu minna. Enne uksest väljumist libises pilk ka üle peegli, hirmuäratavalt pikk oli see plaaster ikka ta otsaees. Neiu raputas pead, et hirmust lahti saada. Ian läks temaga koos välja, sest arst ei lubanud tal üksi minna. Õues oli õhuke lumekiht, hämar ja jahe. Lumehelbed langesid neiu juustele ja näole. Neiu väristas õlgu. Ühe käe sai ta taskusse panna, aga kipsis käe sõrmed kippusid külmetama. Ta üritas hingeõhuga oma sõrmi soojendada. Aga see aitas vaid hetkeks.
"Palun anna onma käsi siia," lausus Ian vaikselt, kui oli neiu pingutusi veidi aega jälginud. Ta võttis külmetavad sõrmed oma sooja pihku. Nad jalutasid sadama poole. Ian oli pikka kasvu ja ehtsa meremehe moodi lihaselise kehaehitusega. Margaret tema kõrval aga nagu pisike armas lumeingel. Laev jõudid peaaegu nendega üheaegselt sadamasse. Meremehed tervitasid neid sõbralikult ja küsisid kuidas merikiisul(nii nad kutsusid Margarethi) paranemine edeneb. Iasonil oli hea meel Margarethi nähes. Ta kallistas ja suudles teda päris hoolega. Ian vaatas laevas ringi, polnud ta ju pea aasta enam ühegi kalalaeva pardal olnud.
Peagi sai sügisene püügihooaeg läbi ja laevad pandi sadamasse talvekorterisse.
Margareth käis arsti juures niite välja võtmas ja sai arstilt mingi armi vähendava ja põrguliku valu tekitava kreemi. Samal päeval leidsid mehed ta peegli eest pisaraid valamas. Kui ta mehi märkas, tormas ta Iasoni sülle.
"Ütle palun, et sa mind ikkagi edasi armastad, isegi siis kui ma nüüd nii kole olen," prahvatas ta läbi pisarate. Mees naeratas.
"Oi kallikene, ma armastan sind isegi praegu kui sa nii võrratult ilus oled, "lausus Iason pisaraid tema näolt ära pühkides.
Neiu piinas ennast selle kreemiga usinalt, mingil määral see ju ka armi vähendas. Aga Margarethi meelest oli see ikka suur ja inetu. Mehed pidid päris palju talle seletama, et ta on endiselt ilus. Iason suudles ta otsaesist üsna usinalt.
Esimesteks puhkuse nädalateks oli neil päris palju plaane tehtud. Mehe sugulasi pidid külastama, naabersaarel talvist telkimist katsetama, neiu käelt kipsi eemaldamise peo korraldama ja veel palju muud.
Hommikul tuli Iason postkontorist kaenlas suur mapp paberitega. Ta kutsus Margarethi oma kabineti ja siis veidi aja pärast saabus maavärin neiu pettunud hüüatuste näol. Ian kuulis vaid lausekatkeid; aga sa lubasid, ma ju hakkan sust puudust tundma, miks nii kauaks, Ian ei ole ju sina, me pidime ju koos minema jne.  Lõpuks tormas neiu kabinetist ja otse esikusse. Ta haaras nagist mantli ja pistis kingad jalga. Välisuks paugatas kinni. Iason tuli suurde tuppa ja seletas ära, et ta peab oodatust kaks nädalat varem juba mandrile uuendus kursustele minema. Ta laiutas vaid käsi ja näitas dokumentide pakki, mis vajas täitmist. Ian noogutas ja läks ise välja Margarethi otsima.
Mees oli oma kirjutuslaua taga süvenenud kui telefon helises.
"Ma jäin kahe sammu jagu hiljaks et teda kukkumast takistada Nii et võid tulla pidulikule katkise kipsi eemaldamisele ja uue kipsi paigaldamisele," lausus Ian. Iason tõusis ja pani riidesse.
Arst näitas röntgenpilti, millel oli selgesti näha uuesti tekkinud mõra. Ta soovis "õnne" uue kipsi puhul. Margareth nägi välja nagu väike äikesepilv. Ta oli nii oodanud, et saab käe vabaks ja Iasoniga koos aega viita. Nüüd olid aga kõik plaanid korstnasse jooksnud.
Tagasiteel koju, ladus neiu kõik lagedale. Iason seletas ja seletas. Isegi kui Margareth aru sai, et mees peab tõesti kohe mandrile minema ei suutnud ta sellega kuidagi leppida.
"Ma tahtsin nii väga sinuga koos olla. Asju koos teha. Hommikul sinuga koos voodis olla. Sinuga telkima minna, " seletas neiu pettunult.
"Ian jääb ju sinu juurde, siis sa ei ole ju üksi, ja vanatädi on ka." üritas mees teda rahustada.
"Ma ei taha Ian`i, ma ei taha TEDA, ta ei ole ju sina," nuuksus Margareth juba üsna valjusti. Ian tundis ennast päris ebamugavalt, seda kõike kuuldes.
Vaikides jõuti koju.

Neiu koputas Ian`i uksele. Ta oli vannis käinud ja maha rahunenud. Kipsi oli kilest välja harutanud ja seejärel kaks pikka kirja kirjutanud. Margareth astus uksest sisse. Ian seisis akna all ja vaatas pimedusse. Neiu läks vaikselt tema juurde, tal oli häbi ja paha tunne. Ta pani käed ümber mehe kaela ja kallistas teda.
"Palun anna mulle andeks. Mul on sind tegelikult väga vaja, ma ei kujuta enam oma elu ilma sinuta ette," rääkis ta üsna vaikselt. Ta vaatas mehele otse silma ja pisarad voolasid üle ta põskede nähes mehe pilku. "Sa ei kujuta ette, kui kahju mul on. Ma pole kunagi kellegile nii haiget teinud kui sulle."
"Mul on tõesti nii-nii väga kahju," jätkas ta pärast väikest pausi.
Ian vaatas talle otsa ja ta silmad leebusid.
"Tegelikult ma tean, et sul on kahju ja sa olid raskes olukorras neid sõnu öeldes," rääkis mees rahulikult ja lohutavalt. Ta kuivatas pöidlaga pisaraid neiu näolt. Margareth naeratas vaevumärgatavalt.
Neiu ulatas talle kirja, mille oli just äsja oma toas kirjutanud.
"See on nii igaks juhuks, et sa ikka päris tõesti aru saaks kui kahju mul on," lausus Margareth ja lahkus toast.
Mees pani voodi kohal lambi põlema ja istus asemele. Ta luges. Käekiri oli ilus ja kirjasisu erakordne. Ta luges veel kohe teist korda. Seejärel vajus mõttesse.

Neiu läks aga Iasonit otsima. Ta leidis mehe kabinetist. Koputas ja astus sisse. Iason istus laua taga ja täitis ikka veel dokumente. Neiu seisatas hetkeks ja vaatas oma armast meest. Margareth astus mehe tooli kõrvale, mees pööras ennast, et neiu saaks talle sülle istuda.
Iason kallistas teda ja seejärel vaata ta uut lumivalget kipsi ümber käe.
"Ma olin nii jube isekas. Ma tean, et see koolitus on sulle nii tähtis.  Ja ma oskan ju ise ka enda aega sisustada. Sa ei pea muretsema, küll ma hakkama saan," seletas Margareth kiiresti. Ta surus oma huuled vastu mehe ühte põske, seejärel vastu teist põske. Seejärel oli järg mehe huulte käes. Mehele meeldis selline leppimine. Ta vastas meelsasti neiu suudlusele.
Neiu otsis välja oma teise kirja ja ulatas selle Iasonile. Mees vaatas kirja imestunult.
"See on selleks, et sa aru saaks kui väga inetult ma sinuga käitusin ja kui väga kahju mul on. Ja kui palju ma vabandust sinu käest palun ja kõik muu ka veel." Seletas neiu meest uuesti suudeldes. Seejärel väljus ta kabinetist ja suundus kööki toimetama.
Õhtusöök algas vaikuses. Alles tasapisi saadi veidi hoogu sisse. Mehed olid mõtetes oma kirjade üle, neiu ootas, et ta lõplikult andeks saaks.
Vanatädi uuris, miks neiul uus kips on. Seletuseks sai naljatledes kõlanud vastuse, et suvekingadega ei maksa lumme sumpama ja jääle uisutama minna.