Mees istus vanni otsas toolil. Ta toetas küünarnukidega vanni servale ja vaatas neiu poole. Margareth oli silmad kinni. Ühe jala varvastega nipsutas ta mehe pihta veepiiskasi. Mees püüdis ta jala kinni, hoidis seda veidi aega. Imetles seda täiusliku, kenasti hooldatud jalga. Lõpuks lasi mees jala lahti ja neiu avas silmad. "Ma pean vist vannist ikkagi välja tulema," lausus Margareth, kahetsusnoot hääles. Mees tõusis. "Tule siis pärast kööki".
Iason istus köögis ja ootas. Laual oli nagu ikka kena valik toitu. Trepil kostusid sammud. Mees pööras pead. Margarethil oli seljas hele, lühike öösärk, jalas valged - peenelt kootud soojad põlvikud ja kootud jakk, mis oli komplektis põlvikutega. Vanatädi oli olnud õnnelik, sest lõpuks oli ta peenel näputööl kandja olemas. Mees ei lausunud sõnagi, ainult vaatas. Ta oli tõesti nähtuga väga rahul. Neiu pidi mehelt üsna lähedalt mööda pugema, et laua taha oma kohale istuma pääseda. Iason tundis puhtuse ja värskuse meeldivat aroomi. Margareth asus isukalt sööma, pea kolmveerand päeva oli ta söömata olnud. Mees jälgis teda varjamatult, aga neiu ei tundnud kohmetust. Ta vaatas mehe poole ja naeratas rahulolevalt. Söömine lõpetatud, jõi neiu mõnuledes väikeste sõõmudega kruusist teed. Mees ei kippunud õhtul enam kõrtsi õhtusöögile ja kruusile õllele. Talle meeldis kodus olla.
Lõpuks suundusid nad suurde tuppa, mees vaatas uudiseid, neiu tema kõrval lehitses mingit raamatut. Nad istusid päris lähestiku diivanil. Mees tundis füüsiliselt Margarethi lähedust. Ta süvenes uudistesse. Neiu pani raamatu käest, jalad mehe jalgade kõrvale lauale. Ta üritas ka uudiseid jälgida, aga need olid endiselt igavad. Ta oleks tahtnud voodisse minna aga ei raatsinud. Mehe juuresolek tundus kuidagi turvalisena. Ta toetas ennast mugavamalt vastu diivani seljatuge. Silmad püsisid vaevu lahti. Mees pööras pead tema poole ja sai vastuseks unise naeratuse. Nii mõnus soe ja rahulik oli olemine. Neiu pööras oma näo mehe õlavarre vastu, toetas oma otsaesise vastu mehe õlga. Ta hingamine oli sügav ja rahulik. Mees keeras ennast veidi, et teisel oleks mugavam olla. Seljatoelt võetud pleedi laotas magajale peale. Iason ei mäleta, millal ta varem oleks ennast nii hästi tundnud. Ta naeratas rahulolevalt.
Aknaluugid kolksusid ja puuoksad kraapisid vasta akent. Pime oli. Margareth väristas ennast, mitte külmast, lihtsalt kõhe oli. Ta üritas uuesti uinuda, aga see ei õnnestunus. Väljas mürises päris suur torm. Lõpuks neiu tõusis ja avas vaikselt ukse. Ta suundus mehe toa poole. Uks oli praokil ja kui Margareth seda lahtimale lükkas siis see kriuksatas. "Kas sa kavatsed sinna ukse vahele külmetama jäädagi?" kostus voodi poolt hääl. Neiu võpatas. Ta ei teadnud täpselt, mikst ta oli mehe tuppa läinud. Ta vaatas oma toa poole, see oli endiselt pime ja oksad kolksusid vastu akent. Ta astus veel paar sammu edasi. Tundis mehe kätt enda käsivarre vastas. Vaikides puges ta teki alla. Olemine oli imelik, aga siiski parem, kui oli olnud üksinda. Tasapisi ta rahunes. Ta proovis midagi seletada, aga sellest tuli ainult mingi puterdis välja. Margareth keeras ennast mehele lähemale. Uskumatult rahustav oli mehe läheduses olla. Mees pani talle ettevaatlikult käe ümber, Margaret surus ennast mehe vastu. "Tänan," tuli ta huultelt siiralt. Enam ei häirinud ei pimedus, ega vastu akent kraapivad oksad. Ta uinus rahulikult.
Margareth ärkas. Mees istus voodiserval ja ulatas talle kakaotassi. Neiu ringutas mõnusalt ja siis võttis tänades tassi vastu. Ta lonksas aeglaselt paar pisikest suutäit. Mees vaatas teda. Üldse oligi nii kujunenud, et kui neiu kusagil vaatevälajas viibis, siis mehe silmad olid tihti just temale peatuma jäänud. Iasonile meeldis, kuidas neiu nii vabalt ja sõbralikult temaga käitus. Mingit pinget ei olnud õhus. Kõik said vabalt hingata.
No comments:
Post a Comment