Mees suundus oma külalisega kabinett. Päris palju tööalaseid küsimusi vajas läbi arutamist. Ta sai oma toimetused lõpuks ühele poole ja külaline oli lahkunud. Mees kuulatas, maja oli täiesti vaikne. Vanatädi arvatavasti istus oma toas tugitoolis ja luges. Margareth aga oli kuidagi pikalt silmapiirilt kadunud. Ei olnud kosta ei samme, ega mingit liikumist. Mees astus trepile, et vaadata, millaga neiu tegeleb, aga siis mõtles ümber ja suundus hoopis köögi poole.
Kui ta kohvikruus käes köögilaua taha suundus ja istet tahtis võtta, märkas ta laual paberilehte. Lehe vahelt kukkus välja tšekk, mille mees vaid paar tundi tagasi neiule oli ulatanud. Kiri oli kirjutatud kiirustades, aga siiski väga selge käekirjaga.
"Ma pole kunagi saanud elada nii hubases kodus. Ma tänan selle lühikese, kuid samas äärmiselt meeldiva aja eest. Tervitades Margareth."
Iason vaatas kiiresti kella. Pani kiirustades riidesse ja astus uksest välja. Torm oli veidi vaibunud, või oli lihtsalt ajutiselt hoogu kogumas. Mees lootis, et laine oli ehk praami jaoks liiga kõrge olnud. Veidi aja pärast nägi ta juba sadamat ja sealt eemalduvat praami. Ta ohkas raskel ja astus aeglasema sammuga edasi. Peagi jõudis ta kaile. Mõtles, et vaatab korra laeva üle, ega torm pole midagi lõhkunud. Praam oli nägemisulatusest väljas. Kai lõpus oli pink, millelt külalapsed armastasid kala püüdmas käia. Juhuslikult sattus mehe pilk pingi suunas. Tundus nagu oleks keegi seal istunud. Mees astus lähemale. Päris pingi kõrval ta seisatas.
Margareth istus, toetas kätega pead. "Pagan. Pagan." kordas ta vaevukuuldavalt. Pisarad olid mööda ta põski alla veeremas.
Mees istus neiu kõrvale, päris lähedale. Margareth võpatas. Kiiresti pühkis ta juuste varjus pisarad kuivaks. Ta tõstis pea, naeratas mehele oma võluvat naeratust. "Hiljaks jäin. Kaks minutit ainult. See on nii lühike aeg. Oleks võinud kiiremini joosta. Oleks võinud vähem komistada, oleks võinud kirja jätta kirjutamata." Viimaseid sõnu kuuldes, puudutas mees märkamatule oma taskut, otsekui kontrollides, kas kiri oli alles. Tuuleiilid hakkasid jälle tugevnema. Laine kerkis järjest kõrgemaks. Laevad kai ääres, hakkasid järjest ägedamat tantsu lööma. Aga nemad kaks istusid pingil ja vaikisid. Mees pööras pea Margarethi poole, ta vaatas, kuidas neiu merd jälgis. Ta vaatas seda õnnetut kuju kohe tükk aega. Ja ikka ei lausunud sõnagi. Neiu nõjatus vastu pingi seljatuge, tõmbas jalad pingi äärele, pani käed ümber põlvede. Ta surus oma näo poolenist vastu põlvi, üritas natuke sooja saada. Mees vaikis endiselt. Margareth keeras oma näo mehe poole.
"Sa ei pea siin koos minuga järgmist praami ootama," ütles ta üsna vaikselt.
"Eks see ole pikk ootamine jah," lausus mees rahulikul toonil.
Nad istusid ja vaikisid veel päris mitu-mitu minutit. Neiul oli külm, esimesed külmavärinad läbisid ta keha.
Mees tõusis, võttis kail ootava kohvri sangast kinni ja asus trepi poole liikuma. Oi kui külm Margarethil oli, eelmise päeva jaheduski oli veel kehas sees. Nii oligi - ei jäänud muud üle, kui et ta pidi mehele järgnema. Mees noogutas rahulolevalt, kui nägi, et neiu talle järgnes.
Lõpuks oli neil see pikk; tuuline ja vihmane tee läbitud. Maja oli nagu alati mõnusalt soe. Seni kuni Margaret oma märjad riided kuivama riputas, lasi mees vanni jällegi sooja vett täis. Jumalik tunne oli - läbikülmunud keha sooja vette kasta. Vaid jahe ninaots jäi veest ja vahust välja. Mees koputas vaikselt uksele, seejärel sisenes, käes kurjakuulutav kruus. Neiu peitis ennast üleni vee alla. Iason ootas kannatlikult, nägu muigel. Margareth suutis päris pikalt hinge kinni hoida, aga lõpuks pidi ta ikkagi vee peale ilmuma. Ja kruus mehe käes oli ikka ootvel. Neiu ohkas ja asus seda kibedat maarohu leotist jooma. Üks pluss oli sel joogil siiski, see tegi seest olemise mõnusalt soojaks.
No comments:
Post a Comment