Lühike mantel ääristas kenasid sääri. Säärtele kerkis naiselik keha ja tipnes laineliste juustega ääristatud näoga. Mees sirutas ennast, et paremini uustulnukat näha. Kohver veeres vaikselt aga kindlalt, mööda kaid, kaldale läheneja tuules. Juuksed lehvisid võbelevalt. Peagi jõudis tulija trepini, mis viis üles pangapealsele. Oma kohvrit käeotsas kandes, asus noor naine ületama seda lõputuna tunduvat takistust. Hetk veel ja ta oli mehe vaateväljast kadunud. Vaataja asus kerge ohkega oma toimetuste kallale, praam vilistas korra ja lahkus sadamast.
Hommikul, pimedas, täpselt 5.30. Seisis üks kuju sadamasillal. Sadamas toimus ümber kalalaevade juba vilgas askeldamine. Mehed sättisid laevu mereleminekuks valmis. Kindlal sammul lähenes neiule Kapten, ta näitas ruumi ja kapi, kust uustulnuk oma mereriided selga sai. Laevale astudes suutis neiu, endas valitsevat tormi, väga hästi varjata. Ta tundus rahulikuna, kuigi viibis esimest korda sellisel laeval. Mitmed silmapaarid jälgisid ta liigutusi. Üks vanem mees seletas talle veidi üleolevalt, mis tema kohustused laeval saavad olema. Kus ta seisma peab ja mida tegema, kui kala ookeanist välja tõmbama hakatakse. Kaks nädalat katseaega. Et seda läbida, pidi ta oma käsi kiirelt ja täpselt liigutama. Avavetesse jõudes kõikus laev üsna tublisti. Kui ka sees veidi keeras, siis jäi see teiste eest varjatuks. Margareth oli otsustuskindla näoga, ta pidi vastu pidama, ta pidi selle katsumusega toime tulema. Tundus, et see oli talle nagu elu ja surma küsimus.
Peagi tõmmati esimesed tohutud võrgud veest välja. Täis suuri ja elu eest sahmivaid kalu. Vesi oli põletavalt külm, kindad takistasid liigutusi ja tegid käed kohmakateks. Riides olid suured ja kindad veel suuremad, aga noor naine andis endast kõik, et toime tulla. Peagi muutusid ta liigutused täpsemaks ja kiireks. Laeva loksumisele vastu kiikudes püsis ta kindlalt paigal. Ta ilme oli keskendunud, vaid üks mõte peas: "Ma pean toime tulema, sest see võib olla mu ainuke võimalus." Kapten jälgis teda. Imestusega pidi ta tõdema, et uustulnuk andis oma kiiruse ja täpsusega silmad ette teisele mehele, kellega ta paaris võrke tühjendas.
Pärastlõunal sadamasse jõudes, värisesid neiu käed pingutusest, väsimus oli tohutu. Sellest hoolimata suutis ta jätta reipa mulje. Mööda kaid sadamahoone poole minnes, tuli talle vasta kaks nooremapoolset meest. Mehed tõukasid ta lihtsalt sadamasillalt vette. Kommentaariks lisades vaid sõna - kollanokk. Märgade ja raskete riietega oli päris keeruline veest välja ronida. Ta lõdises, valas saabastest vee välja ja läks sadamhoonesse. Kooris külmad ja märjad riided seljast. Pomises tänusõnu, kui sai ennast sooja dušši alla kasta.
Õhtul kapten teda enam kõrtsis ei näinud. Kõrtsidaamilt kuulis, et väsinud hing oli varakult juba voodisse pugenud. Mehe hinge puges kahtlus, et seda abilist oli tal küll vaid üheks korraks.
Hommikul leidis ta aga sadamast täpselt 5.30 - mereleminekuvalmis noore naise.
Pärast nädala möödumist oli neiu juba nii osav, et suutis üksi kahe inimese töö teha. Nii sai tema partner osaleda muudel laevatöödel. Ja pea igal õhtul õnnestus nendel kahel vastikul noorel mehel, ta vette visata. Kapten ei teinud, aga sellest mingit numbrit, sest see oli kohalik komme. Kuni uustulnukast polnud laeva meeskonna ametlik liige saanud, võidi teda iga õhtu vette kasta. See oli tüütu ja ebameeldiv ja külm ja vastik. Aga neiu neelas selle vaikselt ja kannatlikult alla. Umbes kaheksanda päeva õhtul, kui tal olid seljas korralikud riided. Saapad, armas mantel ja kena müts. Märkas ta, et tema kaks piinajat toimetasid üsna kai ääres süvenenult. Ta läks rahulikult nende selja taha ja ühe liigutusega pani mehed tasakaalu kaotama ja vette kukkuma. Seejärel lehvitas ta neile kelmikalt hüvastijätuks, saates veel lisaks ka õhumusi. Oi mehed olid vihased ja vandusid, kaptenile tõi see aga muige suule.
Järgmisel hommikul oli taevas kurjakuulutavalt paksus pilves. Tugevad tuuleiilid vuhisesid. Avamerele jõudes oli laine juba päris kõrge ja laev loksus korralikult. Keeruline oli võrke kätte saada ja tühjendama pidi superkiirusega. Päris raskeks osutus noorel neiul ennast paigal hoida, et saaks kiiresti kalu võrgust lahti. Ta surus oma keha küll kõvasti vasta äärt, aga laeva loksumine nihutas ta ikka paigast minema. Külmad veesahmakad laksatasid vastu nägu ja maandusid kraevahele. Tihti pahises laine üle reelingu. Kapten hoidis kindlalt kurssi, olles täielikult süvenenud tormiga toimetulemisele. "Inimene üle parda." See hüüatus tõi ta alles tagasi reaalsusse. Asuti kiiresti tegutsema, mõne minuti pärast tõmmati külmast võdisev ja hirmunud kuju veest välja. Kapten andis juhtimise oma abile. Teades, et see mees on täielikult usaldust väärt. Ta toimetas neiu kiiresti trümmi. Noore naise huuled olid sinised, ta nägu kahvatu ja teda läbisid tugevad värinad. Mees hakkas tal märgi riideid seljast ära koorima. Oma ehmatuseks märkas ta, et mereriiete all ei olnud soojahoidvaid riideid. Oi ta oli kuri. Kõik pidis ohutuse huvides, vastavaid riideid kandma. Neiu jäi pesu väele, mees keeras ta soojadesse tekkidesse. Seejärel asus ta külmetajale sooja jooki sisse valama. Värisemine ei lõppenud, aga natuke värvi tuli juba näkku tagasi.
Sadamas, pani neiu endale kuivad riided selga, mässis veel suure teki ka ümber. Tuult ja vihma trotsides ronis trepidest üles. Juba veidi aja pärast vajus väsinult oma katusekambris, jahedasse voodisse. Virgus ta alles koputuse peale. Arvates, et majaperenaine tuli talle teed tooma, hüüdis ta lihtsalt:" Sisse." Uksel seisis aga hoopis kapten. Mees vaatas kriitilise pilguga ruumis ringi. Tuba oli jahe, siit-seal tilkus katus läbi. See otsustas asja. Neiu pidi ennast riide panema, oma vähesed asjad kokku pakkima ja kaasa minema. Kuhu, seda ta ei teadnud. Ta oli liiga väsinud ja külmunud, et selle üle pikemalt juurelda. Nad kõndisid vihmas ja tuules umbes pool tundi. Neiu kohendas oma hõlmu koomale ja tõmbas mütsi sügavamalt pähe. Ta jalad ei tahtnud enam kõndida, ei tahtnud enam selle vastu puhuva tuulega võidelda. Mees jõudis aina kaugemale temast ette. Siis aga peatus, ootas seda väsinud hinge. Sõnagi lausumata, ulatas ta neiule oma mereveest ja tormituultest parkunud tugeva käe. Vaid hetke kõhelnud, pistis neiu oma hapra ja külma käe, mehe sooja pihku.
Ees ootas neid soe ja hubane maja. Üks vanem naine askeldas ringi, ta tervitas tulijaid koduselt. Mees läks üles ja lasi vanni sooja vett täis. Neiu oli üsna viletsas seisus. Sellest hoolimata tundis ta rõõmu, saades oma külmunud ja väsinud keha sooja vannivette kasta. Vaht kõditas ta lõuga ja ninasse tuli meeldiv aroom. Uksele koputati, mees astus suure teekruusiga sisse. Neiu ei häbenenud, sest oli üleni vahuga kaetud. "Maitse ja lõhn on sel teel üsna vastik. Aga sa pead selle korraga tühjaks jooma." Noor neine võttis kruusi vastu. Esimene lonks võttis ta läkastama. Ta tundis, et ei suuda seda vedeliku juua. Mees vaatas aga äärmiselt nõudliku pilguga. Veel üks lonks ja siis veel üks. Margareth tõmbas hinge. Puhhh ... Viimase lõpu jõi ta ühe jutiga. Mees vaatas teda heakskiitvalt.
Neiu toppis endale selga toolile valmispandud riided. Üks pehme pluus, selle peale paks ja suur kampsun, jalga suured villased sokid. Riided lõhnasid värske õhu ja tuule ja päikese järgi.
Ta läks vaikselt trepist alla. Köögis oli valge, pliidi all praksus tuli. Oli soe ja mõnus. Mees kutsus ta enda kõrvale, laua taha pingile istuma. Laual oli mitmesugust sööki, Margarethi kõht oli tühi. Ta oli aga nii väsinud, et jõudis vaevu natuke süüa. See hirm ja külm ja tohutud lained ja üksindus. See võitlus elu-eest. Kõik see jättis jälje, kuigi kestis vaid lühikest aega. Ta tahtis vaid puhata. Olgu see nälg nii suur kui on. Olgu see külm nii tugev kui on. Ta silmad vajusid lihtsalt kinni. Mees jälgis teda vaikselt. Lõpuks tõusis, võttis neiu kerge liigutusega sülle ja viis trepist üles. Mõnus avar ja soe tuba. Pehme voodi. Mees ladus talle peale terve kuhja tekke, jättis toas väikese tulukese põlema. Uks jäi ka irvakile.
Järgmine päev, kui Margareth oma silmad avas - oli väljas juba täiesti valge. Ta ehmatas ennast voodis istukile, nähes kui palju juba kell on. Ta otsis kiiresti oma kohvrist riided ja jooksis trepist alla. Oma üllatuseks nägi ta aga, et mees istus rahulikult suures toas diivanil ja luges lehte. Neiu seisis üllatunud näoga mehe ees ja vaatas talle küsivalt otsa. "Kui sa õue vaatad, siis saad vastuse." Margareth läks akna juurde. Vihm ja rahe peksid vastu klaasi. Üksikud puud, mis kivimüüridega ääristatud tee läheduses kasvasid, olid tormist lookas. Hetke veel vaatas Margareth seda möllu. Mees seisatas ta selja taha. "Sellise ilmaga lähevad merele vaid, need kaptenid, kellel pole enam midagi, mille nimel elada." Neiu keeras ennast aeglaselt, sattudes mehele üsna lähedalt silma vaatama. Vaid hetke seisid nad nii, vastamisi - lähestiku.
Mees saatis Margarethi kööki sööma ja käskis tal pärast oma kabinetti tulla. Köögis sai neiu kiiresti vanema naisega jutule. Selgus, et tegemist on kapteni vanatädiga. Imelikul kombel said need, nii erineva taustaga ja eri põlvkondadest naised kergesti jutule. Noor naine aitas pärast sööki laua koristada ja nõud pesta. Vanem naine oli sellest üllatunud.
Margareth koputas kabineti uksele. Kõik tundus kuidagi liiga ametlik. Mees istus mornilt laua taga. Neiu istus talle vastu. Mees ulatas talle tšeki. Neiu võttis selle kätte. Summa oli ilus ja ahvatlev, aga neiu ei taibanud, miks.
"Laeval on reeglid. Reeglid, mis meid kõiki elus hoiavad. Sina rikkusid reeglit." oli napisõnaline seletus.
Neiu vaatas teda üllatunult.
"Mis reeglit?" küsis ta silmis imestus.
"Varustus on selleks, et seda alati kasutada." Mehe toon oli muutunud üsna karmiks, aga neiu ei kartnud.
Mees andis märku, et vestlus on lõppenud ja ta ei taha mingeid vastuväiteid.
Margareth lahkus toast. Mees jäi edasi laua taha istuma. Tormised ilmad andsid talle võimaluse oma paberimajandust korrastada.
Umbes paari tunni pärast kostus uksele koputus. Sisse astus vihmast tilkuv Margareth. Tal oli käes see, niinimetatud varustus, mis kogu jama oli põhjustanud. Sealsamas, mehe juuresolekul kooris ta endal üleriided seljast. Selga jättis vaid särgiku ja püksikud. Mees oli tõsiselt üllatunud, aga ei lausunud sõnagi. Neiu võttis endale määratud termo kombinesooni - toppis jalad ja käed sisse, sikutas terve kaadervärgi selga. Luku sai ta aga kinni tõmmata vaid nabani. Nii astus ta mehe ette, kes oli püsti tõusnud. Ta vaatas mehele poolsüüdistavalt, poolsüüdlaslikult otsa. Seda lootust, et kombinesoon ümber naiselike rinnakumeruste kinni mahuks, ei saanud tekkida. Parimal juhul sai lukku vaid mõned sentimeetrid, üles poole tirida ja see oli ka kõik. Margareth võttis uuesti riideeseme seljast.
Uksekell helises. Mees pahandas, aga läks siiski avama. Neiu haaras oma riided kaasa ja läks trepist üles. Ta kuulis esikus kõnekõminat.
No comments:
Post a Comment